|
Jürgen Rooste
Nüüd aga on küsimus praeguse Eesti edus ja konkurentsivõimes. Ja selles, et Eesti on üks Euroopa hõredamini asustatud paiku. Kesk-Euroopa rikkad (aga samamoodi kriisis) maad saavad oma jõukust nautida osalt just tänu sellele tihkusele-tihedusele. Ning seetõttu, et nad on meist mingis mõttes varem läbinud tööstusliku-teenindusliku immigratsiooni kadalipu.
Nõukogude Eestisse toodi ka töölisi, rajati suurtööstust, mille teeninduspiirkond oli arvestatava suurusega. Vabasse Euroopasse voolas endiste kolooniate ja Euroopa äärealade inimesi, kes tahtsid veidikenegi paremini elada.
Fakt on, et me pole oma hilisemate immigrantidega tänini kaubale saanud, me ei mõista üdini neid, nemad meid – kuigi kultuuriliselt ja ajalooliselt polegi me nii kauged.
Ja nüüd kõneldakse, et oma majanduse lagunemise vältimiseks vajaksime võõrtööjõudu?
Võõrtööjõud võib koosneda ka valgustet spetsialistidest, erialainimestest – nagu nt NATO küberturvateenistuses vajatakse. See ei pea ilmtingimata tähendama odavamat ja leplikumat tööjõudu, kes meie rämpsu me selja taga tänuliku teadmatuse varjus minema veeretab. Nagu Lähis-Läänes tavaks.
Karta on, et nii see läeks. Saaksime lühiajalist kasu võõrtööjõust, kes ei sulanduks üdini me ühiskonda. Kasu saaks mõned ärimehed. Ühel hetkel aga seisaksime silmitsi integratsiooni- ja sotsiaalprobleemidega (ärge öelge, et Prantsusmaal, Saksamaal, Norras ja mujal neid pole).
Algul maksab võõrtööjõud ehk me pensionid (kui tasutakse ausalt makse), aga kes pärast katab nende pensionid, nende tervise, nende hariduse... Kasu lõikavad vähesed, aga kulud kanname koos.
Kuidagi ei näe, et oleksime valmis oma majandust võõrtööjõuga toetama. Lepiks esmalt kuidagi kohalike venelastegagi kokku, kuidas edasi koos oleme.
