Vitsad poliitikute turjal

Ei ta tulnud. Kevad tuli üsna vanamoodi, aga talv tuli tõesti teisiti. Mitte ilma mõttes, detsembri algul on ennegi lumi maas olnud. Hoopis Eesti poliitiline kliima ei ole enam endine.

Olen ise siinsamas Maalehe veergudel kirjutanud, et meie poliitika on võrreldav leiliruumis istumisega – kes kõige kangema kuuma välja kannatab, see on võitja. Seni on poliitikud alati olnud saunakütjast kõvema närviga.

Põrkusid vana ja uus

Tänavu jõuvahekord muutus. Ilmnes, et üldsuse õhutusel toppisid ajakirjanikud sellise hoolega puid alla, et olukord laval muutus väljakannatamatuks. Isegi kõige külmema kõhuga mehed pidid tunnistama, et sihikindlast pilgust ja pelgast tahtejõust enam ei piisa.

Skandaali juured ega pooleaastase grillimise tagajärjed ei ole seejuures kinni Kristen Mi-chalis ega Silver Meikaris. Hoopiski põrkusid vana meediapõlvkonna ja sotsiaalmeedia laste maailmavaated.

Eesti erakonnad on päris kenasti kohandunud klassikalise uudismeedia tegutsemispõhimõtetega. Skandaal kestab nädala või paar. Kui on väga uudistevaene aeg, siis võib-olla isegi kolm nädalat, aga see on ka viimane piir. Lisaboonus on see, et olümpiamängud annavad kõigele amnestia.

Pealegi on traditsiooniline meedia ühesuunalise infovooga. Annad intervjuu ära, et saunas oli küll palav, aga saime hakkama, sõnum jõuab valijateni – ning kogu lugu. Reporter ei tule sulle järgmine kord ütlema, et mõni lugeja ei uskunud. Kuidas ajakirjanik saakski, kui ta isegi seda ei tea?

Sotsiaalmeedia erineb sellest põhimõtteliselt. Seal inimesed suhtlevad ning ootavad, et nende tagasisidet võetaks tõsiselt ja sellele reageeritaks.

Näitlikustades – selles poliitikute leiliruumis oleks nagu veebikaamera ja kõlarid. Tänu kaamerale on näha, kui keegi üritab sohki teha – pugeda lava alla peitu, avada tagaseinas olevat ust, visata kibutäit vett koldesse, et saunamehe tuld ära kustutada.

Tänu kõlaritele saavad inimesed ka sekkuda ning käskida tulekustutajal vesi ära panna, või muidu! Kui siis saunasolijad õigete meestena uksele tulevad ja enesekindla enesekiitusega alustavad, on inimesed pahased. Mis mõttes kõvad mehed, me ju teame, et te ajate jama?!

Just nii on juhtunud tänavuse erakondade rahastamise skandaaliga. Liiga palju on aastate jooksul olnud sõnumeid selle kohta, et parteide rahaasjades tehakse sohki. Liiga palju on juttu olnud sellest, et erakonna rahaasjade eest vastutab peasekretär.

Nii keelduvadki inimesed uskumast, et ühe erakonna peasekretär võib istuda teiste keskel üleni valges. Pole vahet, mis on selle erakonna või konkreetse peasekretäri nimi. Lihtsalt ei usu ja kõik!

Seetõttu ei lubatudki meedial teemat aegunuks kuulutada. Sotsiaalmeedia aruteludest välja kasvanud meeleavaldused ja lõpuks traditsioonilise meedia küpseks kirjutatud “Harta 12” lihtsalt ei võimaldanud seda.

Reformierakonna ligi kaks korda langenud toetus näitab, et poliitikud peavad oma suhtlemisloogika ümber vaatama. Enam ei ole võimalik kellegi teise peale näpuga näidata ja öelda, et kõiges on süüdi kallutatud jõud, väike grupp blogijaid või neli aastaaega koos reanimeeruva kommunismiga.

Inimesed tõesti väsivad

Kuigi tegu on vale maailmavaate esindajaga, võiksid reformierakondlased tähelepanu pöörata Suurbritannia endise peaministri Tony Blairi sõnadele kauase võimuloleku mõju kohta.

Nimelt nentis Blair, et kümne aastaga inimesed väsivad sinust. Liiga palju saab neid, keda sa pole toetanud, kuigi nad enda meelest olid selle ära teeninud. Veelgi enam on neid, kellega sa pole nõus olnud, kuigi nad enda meelest ei eksinud. Lõpuks on koos kriitiline mass inimestest, kes hea meelega näeksid sinu langemist.

Seetõttu ei tööta enam kaastundele üles kutsuvad sõnumid pahameele alla sattunud erakonna liikmetelt. Mõni kaasvõitleja võib ju muretseda, et lõpuks ametist lahkunud ministri pere on kannatanud.

Eesti sisepoliitika lähiajalugu mäletavad inimesed kehitavad seepeale lihtsalt õlgu. Sama küsimust võiks küsida kümnetes versioonides.

Mida pidi tundma näiteks Allar Jõks, kui teda õiguskantsleriks tagasi ei esitatud, sest tegu oli suurtele erakondadele liiga ebamugava mehega? Põhiline etteheide Jõksile oli see, et ta tegi oma tööd liiga hästi...

Lõppude lõpuks, mida on pidanud tundma Villu Reiljani naine ja tütred? Reiljan on kuus aastat uurimise all olnud, pidevalt kohtu vahet käinud ja maavahetuse kaasuses lõpuks esimeses astmes õigeks mõistetud. Aga saaga ei lõpe ikka veel.

Michal rõhutas oma tagasiastumispäeva intervjuudes, kui mahukas oli Reformierakonna rahastamise uurimine. See on vaid murdosa tööst, mis tehti maadevahetuse asja raames ja kuus kuud turmtuld on tosin korda vähem kui kuus aastat vahelduva intensiivsusega sõelakslaskmist.

Reformierakonna peasekretärina on Michal olnud seotud rohkete otsustega, mis on mõjutanud väga paljude inimeste saatust. Liiga palju on neid, kes ei luba tal lahkuda kannatajana, sest erinevalt Blairist ei õnnestunud Michalil inimesi veenda, et lahkub omal soovil ja tingimustel.

Kuigi kannataja Michal on, sest tema kaela nuheldi praegu kõigi peasekretäride ning uue põlvkonnaga vanal viisil suhtlejate patud.