|
See pole nali, seda on paari viimase nädala jooksul väga tõsise näoga rääkinud Jakemenko ise. Ning see on üsna õpetlik jutt tema ja teiste Moskva poliitikute Eesti partnerite jaoks.
Jakemenko ei hakka muidugi mitte päris opositsionääriks: ta räägib oma tulevasest erakonnast üsna udust juttu, mille sisu on, seda lühidalt kokku võttes, rahulolematute noorte ja keskealiste opositsiooni ridadest ülemeelitamine ning Ühtse Venemaaga konkureerimine.
Feodaalide võim
Kuid ikkagi: Putini võimuvertikaali agar pooldaja ja kaitsja, ise hiljutine kõrge riigiametnik räägib nüüd sellest süsteemist kui “feodaalide klassi” võimust, mille vastu ta välja astubki. Vene “suveräänse demokraatia” ehk Putini võimu oranži revolutsiooni eest kaitsja, igasuguse lääne moodi liberalismi vastane kiitleb nüüd intervjuudes, nimesid küll mainimata, et “mõned väga tuntud liberaalid” juba olla temaga peaaegu et liitunud.
Retoorika areng on selline, et varsti muutub ka Eesti vaat et edumeelseks riigiks, kelle rahvuspoliitikast näiteks võib paljugi õppust võtta. Arvestades migrantide probleemi tõsidust Venemaal.
Jakemenko maine Vene poliitikas on selline, et tema jutt uuest parteist paneb inimesi vaid muigama. Našistide hungveipinglik märatsemine Eesti saatkonna ümber või opositsiooni üritustel, eelmisel aastal avaldatud kirjavahetus Jakemenko ja liikumise praeguste juhtide vahel, kus nad räägivad internetis sihilikust valede levitamisest, blogijate äraostmisest, realiikmete ärakasutamisest jms – see kõik välistab igasugused kahtlused, kellega tegu on.
See algatus on lihtsalt järjekordne õppetund neile Eestis, kes üritavad oma sisepoliitiliste eesmärkde saavutamiseks idapiiri taguste partnerite abi otsida. Paraku – selline on Venemaa poliitilise kultuuri reaalsus, et enamik nendest partneritest võib üpris sageli oma meelt, õigemine oma retoorikat muuta.
Seejuures ei huvita neid isegi oma riigi huvid, rääkimata pisikese Eesti vene kogukonna tegelikest huvidest.
Vastane, mitte vaenlane
Ja isegi juhul, kui nad oma maa huvidest mingil määral oma arusaama järgi hoolitsevadki, ei klapi need Eesti (ja Eesti vene kogukonna kui selle osa) omadega, sest on ju Vene riik Eesti riigile loomulik geopoliitiline vastane.
Muidugi on Eestis inimesi, kes peavad Vene riigi ja selle esindajate huvisid omadeks. Loomulikult on ka neid, kes piiritaguseid poliitilisi koostööpartnereid loodavad omakorda ära kasutada.
Neile aga, kes muidu siiralt oma seaduslikke huvisid kaitstes võtavad ka Moskvalt abi vastu, on see äsjane Vene poliitika mõru anekdoot meeldetuletuseks: paljud sealsed poliitikud on juba kord sellised, et teid võidakse lihtsalt ära kasutada. Ning näiteid selle kohta leidub uue ajastu ajaloost piisavalt.
