Vaba Soome hõng
Samas on kahe riigi sünnilugudes ka olulisi erinevusi. Meil oli “omi punaseid” vähe. Soomes käis aga suurem lööma ja kodusõda. Seal oli see punasuomi tollal täiesti olemas. Eks osalt oli ka teadmatus, ebakindlus ja ühiskonna kihistumine ses süüdi. Kui ise mõni aasta tagasi Soomes pesitsesin, oli Kallio töölisraamatukogus kahel korral punaorbude mälestusraamatute esitlemise õhtu.
Punaseid aeti ju roodu kaupa seina äärde. Sellest jäi mitmele põlvkonnale too paine ja pitser, mis omakorda tsementeeris kommunistliku meelelaadi: tänini on Soomes kolm kommunistlikku parteid, lisaks neile veel üsna lähedane Vasemmisto (Pahempoolsed), kes Eduskunnaski oluline tegija.
Käisin tihti üle Hakaniemi silla, säälkandis on mitmel majal sildid “Siin elas ja töötas Lenin”, kõrtsis Juttutupa, kus linna parimad džässiõhtud ja lõhesupp, on isegi Lenini laud.
Säält, Hakaniemi silla päält, läks muide ka lahingujoon, punase ja valge Helsingi vahel. Kallios elasid rohkem töölised, tänapäeval ka üliõpilased ja boheemlased ja migrandid.
Selles mõttes ei tasu noid paari kerge vaimuhäirega soomlast, kes Eesti kallal pragavad ja aeg-ajalt uskumatuid “pärle” puistavad (“Eesti astus ise Nõukogude Liitu!”, “Soomel oleks NSVLis paremini läinud”, “See soome-ugri asja ajamine on üks surnud hobusele steroidide süstimine”) väga südamesse võtta – nende ajalugu ja taust on lihtsalt teine.
Ja president Urho Kaleva Kekkonen – kuigi me vahel kirume ta nõukogudemeelsust − oli siiski väga südamlik ja eestimeelne tegelane. Nagu see tollal võimalik oli. Et ametlik liin oli nõukogudesõbralik ja Helsingi kesklinnas pesitsesid KGB-lased ... see oli aja märk.
Soome oli vaba ja tõi seda vabaduse hõngu esimesena ka siia.
