|
Udmurdi memmed pressikeskuses
Jah, säärane teistmoodi pala on lohutav Lõuna-Euroopa hirmsate lugude läilas kastmes – see Kreeka kandi ja Balkani värk ikka ei passi kuidagi kuulata, tuletab meelde ühe kadunud riigimonstrumi ersatsilt kõlanud estraadi.
Teine küsimus on muidugi (rahvus)poliitiline: mind näiteks riivas, kui Eesti kommentaator Marko Reikop nimetas vahvaid udmurdi memmesid “vene vanaemadeks”. See on sama jõhker rumalus, nagu mõne läänlasega kokku puutudes kuulda, et eestlased on ju ka venelased.
Udmurdi külas räägivad memmed omavahel ikka udmurdi keelt, kuigi on arusaadav, et riigikeel ja asjaajamiskeel on kindlalt vene keel ning eks nad seda ka oskavad-mõistavad, aga oma igapäevatoiminguis on too vanem – karta on, et väljasurev – põlvkond ikka puhtalt udmurdikeelne ja -meelne.
Muidugi oleks rumalus näha selles nüüd mingit muutust suurvene mõtlemises ning väikeste rahvaste võimalust rohkem oma keeleruumis tegutseda. Samas mingi pisuke lootusekübe ikka on, et Buranovo vanaemad tuletavad kogu vene rahvale meelde, et see suur riik on alla neelanud hulga pisikesi rahvaid, kes virelevad oma pooliku eluõigusega eksistentsi piiril. Kultuuriliselt ja keeleliselt.
Putin hõikas kunagi soome-urgi maailmakongressil välja, et Venemaa on maailma suurim soome-ugri riik. Sääl tõesti elab enim smugrirahvaid, aga kultuurkeelena kõneldakse neid keeli küll enim veel paar põlvkonda, sest koolisüsteem ja meedia väikseid keeli ei toeta.
Nii et Buranovo (säält sõitsin alles jaanuaris läbi!) memmesid tasub kuulata ja tähele panna küll, see on ühe kaduva kultuuri imeilus hääl ja märk. Ning väike kripeldus: äkki need vanaemad on nii vinged, et miski ses maailmas muutub? Eurovisioon Udmurtiasse!
