Tõrjutud minevik

Häbi sõjas saavutatud võidu ja iseseisvuse pärast

Terve mõistus ütleb, et ajal mil Eesti taasiseseisvumisest täitub tuleval aastal 20 aastat, võiks meie rahvas olla vabanenud kompleksidest ja hirmudest, mis meid rohkem kui pool sajandit rõhusid. Et enam ei pruugi me tunda seda häbi- ja süütunnet, mille põhjustasid iseseisvuse kaotamine, Nõukogude okupatsioon, sõda ja küüditamised. Et me ei tõrju enam oma mälestusi. Paraku tundub, et mineviku taagast on raskem vabaneda, kui arvata võiks.

Enamgi veel — mõne “teoreetiku” eesmärk näikse olevat süstida eestlastesse häbi ja patukahetsustunnet selle pärast, et meil kunagi õnnestus võita Vabadussõda ja luua oma riik. Piisas kaitseminister Jaak Aaviksool Tartu rahu juubelil lausuda, et võit Vabadussõjas oli Eesti rahvusliku tahte triumf, kui ta valati üle süüdistustega “natsiterminite” kasutamises ja vaat et rahvustevahelise vaenu õhutamises. See ei sobivat kokku euroopalike väärtustega. Targad Euroopa onud panevad kohe tähele, et ju need eestlased ikka ühed “kapinatsid” on!

Viimastel aastatel on süvenenud tendents, kus püütakse halvustada kõike, mis esimese vabariigi ajal saavutati. Ilmjärved ja Turtolad on teinud kõva tööd selle nimel, et eestlased ei häbeneks mitte nõukogudeaegset okupatsioonipõlve, vaid seda, et nad kunagi oma riigi lõid ja selle korralikult üles ehitasid. Seega siis saavutusi, mille riismetele tuginedes Eesti riigi taastamine 1991. aastal võimalikuks sai. Proovige kusagil “soliidses” seltskonnas poetada tunnustav sõna Pätsi või Laidoneri kohta, ning te kuulete hämmastavalt küündimatut stampvastust — ah need, kes Eesti Vabariigi maha müüsid!

Masohhistliku kanapimeduse lihtne toitmine

Memuaarkirjandus on meil väga moes, aga tundub, et Eesti Vabariigis elanute mälestusi pole väga paljud lugenud. Kui oleks lugenud, siis võiks aduda, milline toimiv ja ühistundel põhinev riik suudeti selle lühikese ajaga üles ehitada. Lugemine ja mõtlemine on muidugi keeruline töö ja ega see igaühele sobigi. Kui masohhismipisik on hinges, siis on seda palju lihtsam toita “tõlgendusega tõlgendusest” ehk tagantjäreletarkusega, mis kogutud idanaabri “autoriteetsetes” arhiivides.

Võib-olla hakkame mõne aja pärast häbenema ka sinimustvalget lippu? See ju ka üks rahvusliku tahte triumfi sümbol, mis võib venekeelset elanikkonda ärritada.

Eesti president on öelnud, et meie julgeolekuseisund pole kunagi nii hea olnud kui praegu. NATO ja Euroopa Liidu liikmeks olek peaks olema piisav tagatis riigi püsimiseks. Sestap ei ole ehk vaja väga muretseda ka Venemaa kava pärast suunata Balti riikidele oma uusimad Iskander-raketid, sest kui tahetakse Eestiga sõdida, tuleb sõdida NATOga. Pealegi võib tegu olla tavapärase blufiga.

Hoopis halvem on see, kui me ise hakkame kahtlema oma riigis, tema minevikus ja tulevikus. Rahvusluse ja patriotismi trumme pole küll vaja kogu aeg põristada, kuid enda mahasalgamine, saavutatu häbenemine ja nimetu kosmopolitismiihalus on pehmelt öeldes naeruväärne kui mitte suisa ohtlik.