Tehtud otsused ja nende tagajärjed

Oma kooliajale mõeldes meenub kindlasti esimesena just see õpetaja. Energiline, särav, ka äkiline, aga siiski õiglane.

Kummaline – võib-olla ka tähendusrikas – on asja juures see, et teenekas õpetaja ja küla sädeinimene lahkus meie hulgast kõigest mõni päev pärast seda, kui tema koolis, mille ajalugu ulatub saja aasta taha, helises kõige viimane koolikell.

Tänavu kaob üle Eesti jälle kümmekond väikest maakooli. Kõikidel neil on pikk ajalugu ja kõik nad on andnud Eestimaale väärikaid kodanikke. Kindlasti ka mõne kuulsuse.

Kõik see on olnud võimalik aga just tänu nendele elupõlistele ja missioonitundega maakooliõpetajatele, kellele väike kool on olnud ainus töökoht. Ja nende elu mõte. Kui nad vanemast peast ehk polegi enam tunde andnud, on nad saanud oma kooliperet aidata asendusõpetaja, raamatukoguhoidja või koolitädina.

Kindlasti on selliseid inimesi igas väikeses maakoolis – nii neis, mis edasi toimetavad kui ka neis, mis kinni pannakse.

Kas me aga alati mõtleme sellele, et koos kooli kadumisega võib kaduda ka nende, ainult koolile kogu oma elu pühendanud inimeste elu mõte. Elutahe üldse.

Muidugi, vanus ja ligihiilivad haigused ei küsi sellest, kas kool suletakse või ei.

Ometi jääb vaevama küsimus – kas omavalitsuste otsustel ja riigi suunistel ei ole siiski palju pikemat ja traagilisemat järelmõju, kui esmapilgul tundub.