Tehkem asi lõpuks ometi ära!
Maal elavad inimesed on väga kogukonnatruud ja selle tõttu võtavad tõe pähe igasuguseid jutte haldusreformist kui kohaliku identiteedi hävitajast. Selliste juttude levitajaks on enamasti kohalik poliitik-omavalitsusjuht, kes ei taha kuuldagi valdade ühinemisest. Tema tahaks valitseda ja juhtida vaat et igavesti.
Rahanappus pitsitab
Kuna maal on niigi vähe tööd, on omavalitsusest tellimuste saamine igale kohalikule ärimehele väga oluline teenistus. Kui aga kohalik valitseja mängib kõik teenused ühele ja samale ettevõtjale, siis sellest võidavad vaid valitseja ise ja see üks ettevõtja.
Küllap pakuks mõni teine kohalik ettevõtja ehk parematki hinda ja teenust, kuid tellimust ta ei saa, sest ei kuulu nn omade ringkonda. Kahjuks. Kui piirkonnas saaks kohalikule omavalitsusele teenuseid osutada mitu ettevõtjat, oleks ka ettevõtjaid rohkem. On ju riigi või kohaliku omavalitsuse raha üks tähtis hoob, mis ettevõtjaid rasketel aegadel töös suudab hoida.
Ausas konkurentsis tehtud hinnapakkumised aitaksid omavalitsusel kokkuvõttes aastate jooksul säästa hulga raha. Aga just rahanappus on suur põhjus, miks haldusreformi vaja oleks.
Enamjaolt läheb ühe miljoni euro suuruse eelarvega omavalitsuse üldvalitsemise kuludeks 20–25%, mis on eelarve väiksust arvestades päris suur osa. Kahe valla liitmisel ei tasu muidugi loota, et ülalpidamiskulud automaatselt poole võrra väheneksid, kuid kokkuhoid oleks ikkagi märgatav. Ei oleks vaja dubleerivat vallajuhti, sotsiaalnõunikku ega majandusnõunikku. Samuti võiks seada kahtluse alla kahe maanõuniku või sekretäri vajalikkuse.
Et elu välja ei sureks
Kui kas või nelja-viie ametniku palgaraha kokku hoitakse ja sealt veel osaliselt kompetentsi tõstmiseks alles jäävate ametnike töötasusid tõstetakse, oleks võit ikkagi 100 000 eurot.
Valdade niigi vähest omafinantseerimise võimekust silmas pidades oleks see oluline raha, mida saaks Euroopa Liidu mõnes fondis osalemise omafinantseeringuks kasutada. Tavaliselt nõuavad fondid 10% omafinantseeringut ehk siis 100 000 euroga saaks ühe miljonilise investeeringu. Tuleb ainult osata projekte kirjutada ja hea idee välja käia.
Omavalitsuse jätkusuutlikkus ei sõltu sellest, kus asub vallavanema töökabinet ega riigipoolsete toetussummade suurusest, vaid kohalikust kompetentsist. Riik võib ju väikesele omavalitsusele raha anda. Kui aga sellega midagi peale ametnike ülalpidamiseks kuluvate summade planeerimise ei osata peale hakata, siis sureb tõesti elu maal välja.
Haldusreform loob ka suurema kandepinna kohalikule demokraatiale. Tekib rohkem aktiivseid inimesi, kes uute ideedega välja tulevad ja suudavad ning tahavad neid ellu viia.
Valijatel on sel juhul suurem valikuvõimalus ja tänu sellele on ka palju rohkem eri arvamusi, mille seast õige kesktee leida. Eesti vajab haldusreformi, et elu maal välja ei sureks.
Kõik erakonnad ja poliitilised jõud, kes vassivad või väldivad haldusreformi teemat ja seavad selle vajalikkuse kahtluse alla, aitavad maaelu väljasuretamisele väga jõuliselt kaasa. See aga pole kindlasti riigimehelik käitumine ega vääri järgimist.
