Teadus upitab maaelu

Kui retseptide koostamine on selge, siis kokkadena asuvad tööle juba teised.

Majandusgeograaf Hardo Aasmäe on öelnud, et igal piirkonnal peaks olema käepärast vähemalt kümme ideed, mida teha. Just piirkonna iseärasustest lähtuvate retseptide väljatöötamisel saaks meie ülikool kaasa rääkida.

Maal on praegu tõsine probleem elanike migratsioon linna, suurlinnade ümber tekkivate magalate teke ja linnadest kaugemale jäävate piirkondade inim-
asustuse vähenemine. Mis on selle seos maamajandusega?

Põllumajanduse tugi

Seos on otsene, sest poliitiliste valikute puhul lähtutakse üha enam piirkonna elanike arvust ega mõelda tegelikule probleemile — maal on vähe tööandjaid ja elatise teenimine on raskem. Seetõttu tuleks tegelda hoopis ettevõtluse taastamisega.

Kas põllumajanduse roll Eestis on ja jääbki eelkõige toidutootmisse panustamiseks või hakatakse rohkem tegelema ka maastike hooldamise, keskkonnakaitse ning ettevõtete ampluaa laiendamisega?

Viimastel aastatel, kui tööjõu kättesaadavuse probleemid ja suhteliselt kõrged ressursikulud sundisid ettevõtjaid uusi lahendusi otsima, vähenesid ka inimtööjõu vajadus ning maainimesed jäid taas hätta.

Mitmed põllumajandustootjad murravad toiduainete hinnakõikumiste tõttu pead, kuidas edasi minna. Samas teame, et maailmas toidunõudlus kasvab seoses rahvaarvu suurenemisega ligi poole võrra.

Eesti oma Nokia otsimisel unustatakse ära, et selleks võiksid olla ka meie maa ja mets, millest valmistada loodustooteid.

Aga et saaks rääkida tõeliselt elujõulisest ja uuenduslikust tootest maamajanduses, peab teadus- ja arendustöö läbima mitmed faasid.

Kuigi põllumajanduse osatähtsus tööandjana väheneb, ei tähenda see sugugi põllumajanduse väljasuremist. Vajatakse hoopis uusi elujõulisi ideid.

Üks uusi suundi põllumajanduses on biokütuste tootmine. Seejuures võivad biokütuste tarbijad saada toidutarbijate konkurentideks, sest suurenev nõudlus mittetoiduliste põllumajandussaaduste järele võib tuua kaasa suure hinnatõusu.

Kui bioenergia on praeguste teadmiste kohaselt toiduainetööstusele pigem lühiajaline konkurent, siis biomassi kasvatamine tööstuste tooraineks võistleb toidutootmisega ka tulevikus.

Euroopa Liidu toel on maale tekkinud uusi rajatisi, ehitatud teid, korrastatud külakeskusi. Kuid mis saab edasi? Infrastruktuur ilma inimesteta ei ole midagi väärt.

Eestil palju eeliseid

Arutelu vajab ka see, kas suudame püsima jääda, kui Euroopa abi meie maamajandusele väheneb või lõpeb. Maamajandus on harjunud elama projektipõhiselt, mis on kohati rikkunud ka mõttelaadi.

ELi peamine maaelupoliitika CAP peab pärast 2013. aastat olema teistsugune kui täna. Rohkem tuuakse välja vajadust keskenduda toetuste maksmise põhimõtete muutusele, aga ka linnastunud Euroopa seisukohta, et põllumajanduspoliitika eelarvet tuleb tervikuna vähendada.

Põllumajandustootjad peaksid olema ka avalike teenuste pakkujad, keskkonnakaitsjad, maastikuhooldajad, bioloogilise mitmekesisuse hoidjad-säilitajad. Kuid kas ühiskond on nõus selle eest neile maksma?

Tuleks suurendada makseid kliima säästlikku majandamisse, hoida vee kvaliteeti ja vähendada veepuudust, mis meid ähvardab. Tänane CAP, mis on suures osas keskendunud põllumajandusele, peab muutuma üleüldiseks regionaalpoliitikaks.

Eestil on teiste ELi riikide ees mitmeid eeliseid — suhteliselt palju maad inimese kohta, piisavalt magevett, puuduvad suured üleujutused ja pikad põuad.

Kuid kas me suudame seda kõike kliimamuutuste kontekstis oskuslikult rakendada? Siingi peaks tulema appi meie ülikooli teadlaskond, kelle ülesanne on tuua välja uusi tahke ressursside oskuslikuks kasutamiseks.

Konkurentsivõimelised ideed peaksid majanduse taastama. Aga kas innovatsioon on maaellu jõudnud? Kui soovime teistest vähem sõltuda, peame ise ettevõtlust arendades maaelule sisu otsima.

Nutikad ideed võivad tekkida vajadusest teha midagi teistmoodi. Väga paljude edulugudega Eesti hiilata ei saa, mille põhjuseks on riigi vähene tähelepanu teaduse rahastamisele. Meie teadus on nii tugev, kui tugev on meie tööstus. Juba 1909. aastal tõid põllumehed esile, et teadus on see, millest neil puudus on!

Maaülikool peab aktiivsemalt sekkuma uute ideede loomisse ja lahenduste pakkumisse. Teadlaste läbitöötatud ideid vajatakse mitte ainult maamajanduses, vaid ka riiklikul tasandil. Vastasel korral jäämegi Hiina kaupu ostma, sest kvaliteetsema peale meie hammas ei hakka.

RANDO VÄRNIK on Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor