Täielik nurjumine
Lauluväljak oli rahvast kurguni täis, letid ägasid rahvusliku kraami all, sinimustvalged lipud läksid nagu soojad saiad, ilm oli soe ja selge, õhus oli millegi suure ootus... Paraku kukkus kõik raginal kokku.
Mul ei olnud midagi ühegi esineja vastu. Kimmo Pohjonen, Mari Boine, Sinead O’Connor jt olid suurepärased. Ainult midagi jäi puudu.
Kõige kurvem, et puudu jäi tähtsaim – võimalus koos kirgastuda, taas läbi elada sama tunne mis 20 aastat tagasi.
Rahvas ootas oma vabaduselaulikuid, armastatud vabaduslaule ja võimalust neid laulda, aga sai rosoljet siit nurgast ja sealt nurgast.
Polnud Tõnis Mäge ega Ivo Linnat, polnud ühtegi Alo Matiiseni vabaduslaulu, polnud “Koitu” ega Justamendi “Maa tuleb täita lastega”.
Ainus, kes ürituse läbikukkumisest päästis, oli Ameerikast koju tulnud tilluke Kerli. Tema ja Rein Rannapi esitatud “Eesti muld ja eesti süda” tõotas pakkuda rahvale seda, mida ta tõeliselt ootas.
Istusin lauluväljaku keskel ja tundsin, kuidas rahvas mu ümber esimest korda tõeliselt elama hakkas. Kui Kerli lõpetas, hakati esimest korda skandeerima: korrata, korrata! Kahjuks mattus see järjekordsesse subtiitritega videotervitusse. Ja oligi kõik.
Läbi öise Eestimaa Tartusse tagasi sõites oli meel kurb. Ma ei tea, kauaks Eesti vabariigile seekord on aastaid antud, ja sellepärast tuleks iga rahvusliku kirgastumise võimalus ära kasutada.
Punklaulupidu Rakveres ja võidupühaeelsel õhtul Tartu Toomemäel toimunu tegid selle võimalikuks. “Vabaduse laul” aga valmistas mulle suure pettumuse.
Suurürituse idee autor ja lavastaja Jaanus Rohumaa pani täiega puusse. Annaks jumal, et mitte teadlikult.
Rahvaga ei mängita, härra Rohumaa.
