Tahaks kaua võimul olla

Esimesele küsimusele on lihtne vastata. Ministri kangutamine huvitab seljatäit sulerüütleid, kolme kommentaatorit ja kõiki kiibitsejaid. See huvi on puhtalt vormiline. Ja kuna huvi pole sisuline, on lihtne vastata ka teisele küsimusele.

Kristen Michali võimalik taan­dumine ei muudaks mitte midagi. Nii ongi mõistetav, et kuigi Eesti Ekspressi peatoimetaja oma juhtkirjas loeb päevi skandaali algusest, mil justiitsminister on ikka ametis, ei muutu valitsuse koosseisus midagi.

Paratamatult tõusetub sellest kolmas – ja esimese kahega võrreldes vastamiseks märksa sisukamat arutelu nõudev – küsimus: miks? Miks on Eestis nii, et ministrid, hoolimata ilmselgest huvide konfliktist, tagasi ei astu?

 Puudub patukahetsus

Üks põhjus, võib-olla isegi peamine, on kultuuriline. Ajalooliselt luterlikus ja juba pealt poole sajandi valdavalt ateistlikus Eestis ei ole märtrite ja pühakute kultuuri. Meil puudub patukahetsus.

Pole patukahetsust, pole kannatuste väärtustamist nende piibellikus mõttes. Eestlased vaataksid haletseva õlakehitusega inimest, kes kannab siilinahka vööd, okkad sissepoole, põlvitab hernestel ja iseennast piitsutab. “Sootuks segi läinud,” oleks kõige sõbralikum mõte, mis sellise inimese kohta pähe tuleb.

Teiste pattude eest ristipuus surev Kristus on eestlase hingelaadile üdini võõras ja sügavalt arusaamatu. Kas Kalevipoeg eeposes halas, kui Soomes mõõga eest maksta ei tahtnud, väärt mehe maha lõi ja saare peal avastas piiga, kellega vastu tolle tahtmist mehemoodi müras?!

Loomulikult mitte. Tema seiklejaloomus ei lasknud ennast sellistest pisiasjadest härida. Täpselt nagu meie, eestlased, rahvuskangelast nende ettevõtmiste pärast ära ei põlga.

Tuletagem meelde. Eepos ei lõpe sõnadega: “Nõnda ikka ajast aega / istub Kalev kaljukammitsassa / ilmarahval hoiatuseks / igaveseks karistuseks.”

Vastupidi. Me ootame Kalevipoega tagasi, eesti rahval õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. Ja anname selle ootamisega poliitikutele lihtsa sõnumi. Võimul püsimiseks tuleb kannatada. Mitte lunastajalikult keha- ja hingepiinu, vaid nagu Kalevipoeg käe kaljukammitsast kättesaamist.

Eesti poliitik on seega nagu “Onu Remuse juttude” kilpkonn lõkkes, kes ootab halbade aegade möödumist. Tuli võib ju selga kõrvetada ja suits silma tikkuda, aga ükskord kustub lõke ära ja elu läheb edasi. Lõppude lõpuks on ikkagi Rebaseonu see, kes konnade kriiskamise saatel ojja kukub ning Kilpkonnaonu ujub vaikselt koju.

Vastus küsimusele “miks?” ei peitu järelikult ainuüksi poliitikutes. Suuresti peaksid ajakirjanikud ja kommentaatorid, kiibitsejad ja valijad peeglisse vaatama. Eesti on demokraatlik riik ja poliitikud lähevad täpselt nii kaugele, kui valijad neil minna lubavad.

Elu on näidanud, et tagasi astuda on mõtet vaid siis, kui poliitikast niikuinii kõrini või valimised tulekul ja üllas taandumine konverteerub magusaks häältesaagiks.

Kui aga ärimeheks või pensionäriks hakkamise plaani pole ning järgmiste valimisteni on üle aasta, ei hakka ükski täie mõistuse juures olev poliitik kuhugi minema.

Miks peaks? Valijad on ju korduvalt näidanud, et nad võib-olla küll ei unusta, aga kindla peale andestavad. Ajakirjanikud võivad teinekord meelde tuletada, et minevikus on sigadusega hakkama saadud ning konkureerivate erakondade noorparteilased esitavad netikommentaarides alati kogu paturegistri, kuid inimesi see ei huvita.

Veelgi enam, valijatel pole vist tarvis isegi andestada. Pigem paistab, et väikest seaduseväänamist või paragrahvi enda kasuks painutamist ei peeta pahakspanemise vääriliseks. Pole pattu, pole vaja ka andestada.

Sellest mõttekäigust aru saamiseks tuleb vastata lihtsale kontrollküsimusele. Kõik, kes tihtilugu autoga sõidavad, mõelgu, millal viimati teadlikult ja meelega kiirust ületasid. Kas või viie kilomeetri võrra tunnis.

Kui endal juhiluba pole, siis mõelgem, millal kaassõitjana viimati nägime juhti kiirust ületamas ning küsigem endalt, kas pidasime seda sekkumise vääriliseks teoks.

Selline kiiruseületamine on igal juhul seaduserikkumine. Aga kas ka patt, mida kahetsemis- ja andestamisväärseks ­peame?

Paljudesse poliitikute üleastumistesse kipume valijatena suhtuma samamoodi nagu sellesse väiksesse kiiruseületamisse. Ilus ju pole, aga väga hull ka mitte. Ju tal oli kiire – või siis erakonnal näpud põhjas.

 Elu kulgeb nagu saunas

Paradoksaalsel kombel tähendab selline seaduseväänamisele läbi sõrmede vaatamine seda, et poliitikute jaoks ei kujuta tarkus endast mitte vigade tunnistamist, taandumist, asjade ringitegemist, seaduseaukude kinnitoppimist ja meeleparandust, vaid oskust lõuad pidada ja – kannatada.

Eesti valijakäitumise loogikat arvestades polnud Reformierakonna viga rahastamisskandaali juures mitte see, et Michal tagasi ei astunud, vaid see, et teised parteilased oma sõnavõttudega hagu alla ajasid.

Kui poleks olnud paari reljeefset repliiki, oleks meedia ja kommentaatorid ammu käega löönud ning valijatelgi uued teemad.

Nüüd lihtsalt vindus asi kauem. Koolilõpetamised, jalgpall, jaanipäev ja olümpia tulevad ikkagi omasoodu ning järgmisel aastal võime kohalikel valimistel küsida, mis kõigest sellest muutus.

Siinkirjutaja ennustus on väga lihtne. Kuni Kalevipoeg on meie rahvuskangelane, ei muutu midagi. Elu kulgeb ikka nagu saunas: kes kõige kangema leili vastu peab, ongi võitja.