Sulev Valner: Digitele kiituseks
Miks peaks digilevi juurutamisega sel viisil kiirustama, kui kümned tuhanded pered saavad veel kenasti hakkama ka traditsioonilist analooglevi telepilti vaadates? Kelle huvides on sundida meid kõiki ostma digilevi jaoks vajalikku lisaseadet? Miks ei võiks selle üleminekuga veel vähemalt paar aastat oodata, mida ei keela ka Euroopa Liidu nõuded, millele viidates see üleminek on kiirkorras ette võetud?
Ega need aasta tagasi esitatud küsimused tänagi päris asjakohatud ole. Aga ise pean tunnistama, et olen oluliselt meelt muutnud. Põhjused ikka otse elust enesest.
Siin Võrumaal Läti piiri ääres, kus oleme end nüüd perega vähemalt aastaks sisse seadnud, ei ole telepilt kunagi kuigi hea olnud. Eriti kirkalt mäletan lapsepõlvest ühte jalgpalli MM-turniiri, mida põnevusega vaadates pidi tõsiselt mõistatama, milline udune täpp seal ekraanil on ühe või teise meeskonna mängija ja milline võiks olla pall.
Ei muutunud siin ka vahepealsete aastatega telepildis suurt midagi. Ei tahtnud see signaal siin küngaste vahel kuidagi levida. Veel nädal tagasi nautisin ETV pilti üsna uduse ja vaid kergelt värvilisena, sellal kui teised Eesti kanalid lausa must-valget näitasid.
Siis otsustasin, et peab ikka proovima digiboksi hankida, äkki see aitab midagigi. Muidu poleks telekast suurt asjagi, aga kergejõustiku MM oli ju kohe algamas.
Esimesel päeval, kui olin Võrust kuulsa Zuumi digiboksi koju toonud, ei hakanud see üldse tööle. Ei aidanud ka pikk konsulteerimine läbi infotelefoni. Teisel päeval aga läks tööle ja peale mõningast proovimist, kui antenn oli pööningult välja toodud ja mitmes kohas signaali otsitud, see tuligi.
Ja nüüd pean tunnistama, et sellist telepilti siin talus pole enne olnud. Usain Bolti imejooksu Berliinis sai vaadatud, nagu oleks ise kohal olnud.
Nüüd olen juba seda meelt, et kogu Eesti telepildi poolvägisi digiteerimine polegi ehk nii paha mõte. Linnaelanike enamus on muidugi niigi juba ammu mingi kaabli otsas ja neil pole suurt vahet. Aga maal on.
