Suhtluspeetus – kas vabariigi tõbi?
Eestis juhtub aga tihtipeale nii, et mida autoriteetsem ning võimuvertikaalis kõrgemalseisev asutus on, seda sõnakehvemalt ja justkui pahuralt ta enda ülalpidajatega kõneleb.
Ise võimaldatakse enda maine üle ilkuda, kurnavalt palju küsimusi esitada, tögada, ning hiljem ollakse solvunud – miks nad meid ei mõista ega rahule jäta. Eestis vohavat demagoogilist dogmatismi, suhtluspeetust ei tunnistata, pigem eelistatakse salvata või otsida JOKK-lahendusi.
Uskumatu tölplus
Lugesin presidendi kantselei teadet riigipea õlaoperatsioonist. Täiesti korralik pressiteade, aga jätab õhku paar-kolm väga sisulist küsimust, mida ka kõige ajakirjanduskaugem inimene kohe päriks.
Kui Eesti arstide konsiilium otsustas riigipea Soome saata, siis kes otsustajate sekka kuulusid? Kui lõikuse eest maksis haigekassa, siis kui palju? Teates viidati, et seda sorti ravi Eestis ei tehta. Sellist väidet said siinsed ortopeedid kergesti ümber lükata, seades presidendi (kantselei) rumalasse olukorda. Ja mitte et president oleks valetanud, vaid teade oli nii üldsõnaliselt ja segaselt vormistatud.
Kõiki neid küsimusi oleks saanud eos vältida, kui juba algsesse teatesse oleks lisatud konsiiliumisse kuulunud arstide nimed – Eestis on käputäis sportlasi ja VIPe konsulteerivaid ortopeede; operatsiooni hind – selle suutis haigekassa öelda alles sel esmaspäeval, senikaua köeti klassiviha väidetega “paar korda kallim”, ja täpsustada, mida ikkagi ei saa Eestis teha.
Osa avaliku raha eest toimivaid institutsioone näitab aeg-ajalt üles uskumatut tölplust, andes iga keharakuga mõista: see ei ole teie asi, mida meie teeme. Mis sest et teeme teie rahaga. Nii suutis ka presidendi kantselei tekitada sisuliselt mitte millestki poolteist nädalat kedratud uudise.
Presidendi õigusnõunik Ülle Madise kirjutas juba 6. veebruaril 2008 Eesti Päevalehes, et “absurdimaial või pahatahtlikul tõlgendajal on võimalik lugeda iga seadust nõnda, et tulemus on totter või suisa põhiseadusvastane”. “Kui anda normidele naeruväärseim põhiseadust ja selles sisalduvat sõnavabadust eirav tähendus, tuleks hoiduda kaaskodaniku nimegi nimetamast temalt eelnevalt küsimata. See viiks asja niikaugele, et mitte ainult tagarääkimine, vaid üldse teisest inimesest rääkimine oleks seadusega keelatud,” kutsub Madise isikuandmete kaitse seadust üles elutervelt tõlgendama.
Samasuguse järjekindlusega suutis riigiprokuratuur enda renomeed spekulatsioone õhutades vabatahtlikult kahjustada, jättes Eesti suurima opositsioonierakonna kontori läbiotsimise järel avalikkuse infosulgu. “Menetluse huvides...”
Läbiotsimine toimus reedel, 6. jaanuaril. Terve nädalavahetuse valitses vaikus ning järgnenud nädala jooksul esitatud info oli kaootiline.
Veel 27. jaanuaril kirjutas Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste Eesti Päevalehes: “Läbiotsimine on tugev põhiõiguste riive. Kas rakendatud abinõud ja nende intensiivsus olid proportsionaalses suhtes taotletava eesmärgiga?”
Mõistust peab olema
Riigiprokuratuuris töötab kaks kogenud suhtekorraldajat, presidenti nõustab suhtekorralduslikult üks kogenud nõunik, endine ajakirjanik. Mõlemas institutsioonis peaks olema üle keskmise hea teadmistepagas ja analüüsivõime, kuidas avalikkus ehk nende sihtgrupp kõige laiemas plaanis eri sisuga teadetele võiks reageerida. Milline resonants tekib, kui üldse? Kuidas vältida kergesti tekkivat negatiivset kuvandit? See ju õige vana tõde, et asi ei pea pelgalt “olema”, vaid ka “näima”...
Riigipea õigusnõunik Ülle Madise lõpetas nelja aasta taguse arvamusloo riigiõiguse õppejõu Jüri Põllu tsiteerimisega: “Seadusi lugedes peab ikka terake möistust ka olema.” Nii õpetanud professor Põld juba esimesel kursusel. Ehk jääb mulje, et urisen ainult kahe asutuse kallal, aga tegelikult on see suhtlemispeetus ju pigem reegel kui erand.
