|
Sulev oll
Nood tulidki ja liigutasid mu looduskaitsjast isa juhtimise all usinalt kange-labidaid. Praegu kasvab selles paigas juba üsna keskealine männik, mida rahvas mõnikord ka Olli männikuks kutsub.
See lugu tuli mulle meelde, kui sattusin lugema teadet selle kohta, et USA mereväelased käisid abiks Tondi koolis Tallinnas.
“Metallaialt rooste eemaldamiseks olid neil kaasa võetud nii traatharjad kui ka 15 liitrit rohelist rauavärvi, mille abil sai aed uue näo,” kirjutas leht.
Aed on küll uue näoga, aga meie ise oleme kuidagi vana nägu. Oleme iseseisvad või mitte, on asi mändides ja kõvas maapinnas või roostes aias, ikka nagu loodame kellelegi teisele.
Loomulikult on tore, kui keegi tuleb ning aitab. “Õpetajatel pani merejalaväelaste abi näod särama, sest kool on juba aastaid renoveerimist oodanud,” rõõmustas ajaleht.
Oodake, sõbrad! Aga kas meil pole masendav tööpuudus, teisisõnu – ootamas hulk traatharjadega mehi, kes esimese vile peale kohe relvad välkuma paneksid? Neile saaks ju maksta samast kassast, millega palgatakse pigem tarbetuid reisisaatjaid!
Paraku nii ei ole. Ning kooliõpetajal ka nagu väärikus ei luba harja haarata. Maksta talle musta töö eest ei saa. Ka mustalt mitte. Nii oodataksegi, et naerusuised USA musklimehed taas tulevad. “Külaskäigul mereväelasi saatnud USA saatkonna esindajad arvasid, et saavad kooli ehk edaspidigi toetada.”
Mul on aga küll hea meel, et omaaegsed sõdurid enam uusi mände istutama ei tule. Ja kindlasti ei saa öelda, et see, kes on Eestisse istutanud ühegi puu, pole okupeerinud asjata.
Võõrkeelsetele meestele, kes nüüd tublisti üle viiekümne, aga aitäh ikkagi. Puude istutamise eest muidugi.
