|
Eestimaal on SMS-laenu kriis. 60 000 Eesti inimest, kui mitte veelgi rohkem, on langenud selle ohvriks. Arvestades üldist maksevõimetuse kasvu meie majanduses, võib SMS-laenu ohvrite arv peagi ületada 100 000 inimese piiri ja jätkata kiiret suurenemist. Tekkinud olukord hävitab inimeste töövõimet ja võib paari aasta perspektiivis viia suure osa Eesti inimestest ringvõlgnevusse.
Tegemist ei ole lihtsalt laenuvõtjate lollusest tekkinud eraisikute endi probleemiga. Olukorra suurt mõjuulatust arvestades on tegu tõsise majanduspoliitilise küsimusega, kus poliitikud peavad oma seisukoha välja ütlema ja riiklik majanduspoliitika peab tekkiva olukorraga paratamatult vastanduma.
Mida varem suudame pakkuda välja sisulisi meetmeid SMS-laenu kriisi ohjeldamiseks, seda väiksemate valudega suudame tuhandete majandusliku läbipõlemise ohtu sattunud perede elu normaalsele rajale tagasi viia.
Võlgu söömine on muutunud reaalsuseks
Oma 31. augusti 2007. a Postimehes avaldatud artiklis "Kas söömiseks peab ka varsti laenu võtma?" juhtisin ma tähelepanu asjaolule, et Eesti majanduse kiire inflatsioon ning halvenev üldine majanduskliima võivad viia olukorrani, kus ka elementaarset toitu hakatakse üha rohkem ostma laenuraha eest. Tänaseks on see olukord kätte jõudnud ja asi muutub halvemaks iga päevaga.
Väga paljude asjaolude tõttu on iga päevaga Eestis laenulõksu sattunud inimesi üha rohkem. See tähendab, et inimene peab olemasolevate laenumaksete kustutamiseks võtma juurde aina uusi ja uusi laene. Iga järgmine laen kasvatab laenukoormat, kuna uus laen peab katma eelmise laenu põhisumma, intressi, viivise ja aitama finantseerida ka jooksvaid igapäeva elamiskulusid. Nii olemegi jõudnud tänaseks olukorra ette, kus väga paljud inimesed ostavad toiduaineid laenu eest - veelgi hullem, SMS-laenu eest.
SMS-laenude andmise äriidee ei ole mitte midagi muud kui inimeste ülalkirjeldatud sundseisu ärakasutamine. Mida suurem on inimese sundseis, seda halvemaid laenutingimusi on inimesele võimalik peale suruda. Nii ei olegi millegi üle imestada, kui SMS-laenu reaalne intress kõigub 200-1000% vahel.
Oluline on aga tähelepanu juhtida sellele, et inimesed ei lähe hiigelsuure intressiga SMS-laenu eest poodi toitu ostma mitte lollusest, vaid olles sundseisus. Kui on ikka valida, kas tühi kõht või söök SMS-laenu eest, siis sageli valitakse viimane. Seda eelkõige siis, kui küsimus ei puuduta mitte ainult iseennast, vaid toitmist vajavat peret.
Viimane variant enne kollapsit
SMS-laenu lõks on nagu võlahaiguse viimane, kõige ägenenum staadium enne surma. Inimene pöördub röövellike SMS-laenajate poole ülimas hädas - siis, kui muud võlad juba kaelas, alternatiive refinantseerimiseks enam ei ole ja raha on vaja elu sees hoidmiseks või otsese majandusliku kollapsi vältimiseks.
SMS-laenu ohvriks sattunud inimesed on sinna teele sattunud üldjuhul samm-sammult ja märkamatult. Kõigepealt on usutud Andrus Ansipi juhitava lausliberaalse valitsuse juttu sellest, kuidas me kõik kohe rikkaks saame ja laenuvõtmine ongi heaks sammuks heaoluühiskonna suunas.
Siis on võetud kas eluasemelaenu, liisinguid või muud taolist. Kuna Ansipi jätkuv demagoogia on inimesi kallutanud liigoptimismile, on lisandunud tarbimislaenud, järelmaksud jms.
Kuid siis on juhtunud midagi ootamatut - Ansipi lubatud majandusõitseng on asendunud majanduslangusega ja tõotatud rikkus on asendunud üle pea kasvanud intresside ja viivistega. Üks väheseid järelejäänud võimalusi aja võitmiseks ning kiire kokkuvarisemise vältimiseks on sellises olukorras SMS-laen. See on sundkäik, mitte kergekäeline hooletus.
Laenuvõtmisele õhutavast lausliberaalsest majanduspoliitikast tulenevalt oleme jõudnud laenuturul olukorrani, kus psühhiaatrid on asunud hoiatama võlglaste enesetappude eest. Tegemist ei ole mitte kohatu naljaga, vaid reaalse ohuga, et laenudega lõplikult nurka aetud inimesed hakkavad kätt oma elu külge panema.
Kui sellisest ohust kirjutab üleriigilise tähtsusega meedia, siis ilmselt ei puuduta niisugune oht ei ühte ega kahte inimest, vaid võib-olla väga paljusid. Kindlasti on selliste signaalide ilmnedes tegu olukorraga, kus riik ei saa jääda kõrvaltvaatajaks.
Kuritahtlikult ükskõikne
Kuidas suhtub süvenevasse laenukriisi Andrus Ansipi lausliberaalne valitsus? Rahandusminister Ivari Padar on teatanud, et kiirlaenudega hätta jäänud inimeste riiklik abistamine oleks teiste maksumaksjate suhtes ebaõiglane. Padar peab vajalikuks rõhutada, et SMS-laen on ikkagi võlg, mis tuleb tagasi maksta ja et inimesed peaksid enne laenu võtmist tutvuma laenutingimustega.
Millele aga Padar ei taha või ei oska tähelepanu pöörata, on see, et suur hulk võlaspiraali sattunud inimesi ei võta SMS-laene hooletusest või eksiarvamuses, et neile kingitakse SMSi teel raha. SMS-laenudega kaasnevatest probleemidest on viimasel ajal palju kirjutatud ja inimesed saavad üldjuhul aru nendega kaasnevatest ohtudest. Selline laen võetakse ikka sundseisus olles, mitte hooletusest.
Loomulikult ei ole riigi rolliks pensionäride või sotsiaalabi vajajate arvel maksta kinni liigkasuvõtmisele omaseid SMS-laenude intresse. Samas kannab aga riik kindlasti kaasvastutust, et suur osa ühiskonnast on olnud sunnitud SMS-laenu spiraali sattuma ja seal lausa enesetappu kavandama võib hakata.
Kui süvenev ja üha laiapõhjalisemaks muutuv kiirlaenu kriis hakkab mõjutama kas otseselt või kaudselt kõiki Eestis elavaid inimesi - läbi sotsiaalsete pingete ka neid, kes ei ole laenu võtnud -, ei saa riik jääda lausliberaalseks kõrvaltvaatajaks.
Täna reformierakondlikud valitsuspoliitikud SMS-võla kriisile lahendust ei paku. Aeg-ajalt avaldatakse kaasatundvaid mõtteid ning tullakse välja populistlike avaldustega. Näiteks otsib reformierakondlasest Riigikogu liige Igor Gräzin noori vihaseid advokaate, kes teeks SMS-laenude alastele räpasahkerdajatele ära nii, et nood kahenigi ei jõua lugeda.
Hea, et Igor Gräzin aitab SMS-laenude õiguslikku külge rahvale lahti mõtestada ja et reformierakondlikud valitsuse liikmed rahvast manitsevad, kuid Eesti inimestel on õigus riigilt oodata enamat. Kiirlaenude võla kriis on tagajärg.
Probleemid on meie ühiskonna majanduspoliitikas märksa sügavamad. Me ei peaks targutama ainult tagajärgede üle, vaid tegelema väga sisuliselt ja kiirelt probleemi põhjuste kõrvaldamisega.
Praegust valitsust vaadates aga tundub, et riigi juhtkond seda ei mõista ega ka ei soovi mõista, mida siis veel lahendustest rääkida. Eesti inimeste jaoks tuleb aga probleem lahendada.
Edgar Savisaar, Keskerakonna esimees
