|
Kaader "Puhastusest". Foto: Solar Films
Sofi Oksanen on kahtlemata fenomen, keda kas armastatakse või vihatakse, kuid kes ei jäta kedagi ükskõikseks. Selleks puudutab ta eestlastele liiga valusaid teemasid. Oksanen on oma intervjuudes korduvalt rõhutanud, et ta ei ole mitte ajaloolane, vaid kirjanik. Sellest johtuvalt peab küsima: millest siis selline valuline reaktsioon “Puhastusele”?
Miks unustada?
Paljud arvajad on leidnud, et Oksanen kisub lahti haavu, mis tuleks unustada ja “eluga edasi minna”. Miks me pidevalt oma traagilise minevikuga masohheerime ega vaata helgesse tulevikku? See torm avalikus arvamuses, mille Oksanen on vallandanud, ongi nendele küsimustele parim vastus – aeg ei ole veel küps selleks, et me suudaksime oma lähimineviku unustada.
Selles ei ole midagi imelikku. Väikesed rahvad, kellele suured liiga on teinud, ei unusta ülekohut. Võtame armeenlaste genotsiidi või Katõni massimõrva, juutidest rääkimata.
Võiks küsida sedagi, kas üldse peab minevikku unustama. Kas ei ole just mineviku mäletamine see, mis aitab ühel väikesel rahval püsida. Kas ikka peab muutuma mankurtideks (Tsõngõz Ajtmatov) ning tegema näo, nagu poleks Eestis olnud nõukogude võimu ja neid sigadusi, mida korda saadeti. Kas ikka peab häbelikult mööda põõsaaluseid roomama ja vägisi endale sisendama, et ei ole olnud massimõrvu, küüditamisi, Sinimägesid ega tuhandeid paadipõgenikke?
Kahjuks käitub Eesti poliitiline eliit juba ammu nagu nõukogude sõdurite poolt vägistatud saksa naised või serblaste üle käidud bosnia tüdrukud: Eesti oleks nagu ise süüdi selles, mis temaga on tehtud. Miks muidu häbenetakse vääriliselt austada Eesti sõdureid, kes sõdisid Saksa poolel? Miks muidu ei kuulu “hea tooni” juurde isegi piiksatada okupatsioonikahjude hüvitamisest? Neid aga, kes julgevad rääkida uuest Vene ohust, sõimatakse russofoobideks. Tundub, et kui sa nimetad asju nende õige nimega, siis oleks sul justkui puue küljes...
Euroopa ei mõista meid! Selline on tavaline hoiatus neile, kes püüavad võrdsustada natsismi ja kommunismi kuritegusid. Ja hoidku jumal selle eest, kui hakata Stalini kunagistele liitlastele selgitama, et eestlased kannatasid venelaste all tunduvalt hullemini kui Saksa okupatsiooni ajal.
Tegemata töö
Seega on “Puhastus” taas ära teinud selle töö, mida me ise ei oska või enam ei julgegi teha. On kujunenud kummaline olukord – Soome ajaloolased ja kirjanikud (on ju ka Sofi pooleldi soomlane) kirjutavad läbi Eesti ajaloo kõige sensitiivsemaid perioode. Martti Turtola käsitlused Konstantin Pätsist ja Johan Laidonerist äratasid muide eestlastes samamoodi vastakaid tundeid nagu Oksanen. Seppo Zetterberg on aga kirjutanud nii kapitaalse Eesti ajaloo, et sinna kõrvale on raske midagi panna.
Nii et need Eesti ajaloolased, kes praegu “Puhastuse” üle undavad, võiksid kirumise asemel ise asja käsile võtta. Siis ehk saaks ka vastuse küsimusele: kumb on skandaalsem, kas Sofi Oksanen või Eesti lähiajalugu?
