Roosad prillid nurka
See kõik on väga ilus, aga sunnib paraku küsima, ega see armastus valimiste järel otsa ei lõpe. See oli ka põhjus, miks ma ise ka pikalt kaalusin, kas osaleda kohalikel valimistel või mitte.
Peibutuspart pole ma kunagi olnud, seda tööd mina teha ei oska. Kui lõpuks kandideerimise kasuks otsustasin, tegin seda täie jõuga ja tõsiselt, teatades, et valimisvõidu puhul lahkun Riigikogust ning asun uude ametisse.
Miks ma otsustasin seda teha? Üks põhjus oli see, et valimiste eel Eestit haaranud erakordse optimismi laine hakkas lootusetult närvidele käima. Lugedes sellest, kui suurepäraselt igal Eesti omavalitsusel läheb, tuli liigutusest lausa pisar silma.
Tõde on kibe rohi
Kindlasti on Eestis piisavalt omavalitsusi, kes omadega tõesti hästi toime tulevad, ent suur hulk omavalitsusi on praegustel rasketel aegadel raskustesse sattunud.
Selle asemel et objektiivsetel põhjustel tekkinud probleemidest ausalt rääkida, pannakse roosad prillid ette ning hakatakse inimestele hoopis puru silma ajama.
Selline lähenemine muudab probleemide tegeliku lahendamise kui mitte võimatuks, siis igatahes ülimalt raskeks.
Sest kui viimane raha kulutatakse valimisvõitlusele, kartulite ja küttepuude jagamisele, siis vaatab pärast valimisi kassast vastu tühjus.
Selle taustal väärib tunnustust Imavere vallavalitsus, kes ühena esimestest oma raske olukorra ausalt avalikkuse ette tõi ning riigilt saneerimisprogrammi algatamiseks toetust palus.
Sealjuures on Imavere paljude teiste omavalitsustega võrreldes veel suhteliselt heas seisus.
Asjade ausalt ajamise asemel eelistatakse mõnel pool aga luiskamist jätkata, lootes valimised üle elada. Pärast tulgu või veeuputus.
Sama taktikaga üritas end viimaste parlamendivalimiste eel Ungaris päästa sotsialistlik valitsus, kes riigi viletsat majandusolukorda varjas ning valijatele maid ja taevaid kokku lubas.
Kokkuvõttes lükkas see reaalsed lahendused Ungari probleemidele saatuslikult edasi, viies riigi majandusliku krahhini ning IMFi kontrolli alla.
Siis olid ka sotsialistid sunnitud tunnistama, et nad valetasid inimestele hommikul, valetasid lõuna ajal ja valetasid ka õhtul. See näide tõendab veel kord, et vaid endale ja teistele ausalt olukorra tõsidust tunnistades on meil lootust oma probleemidele lahendus leida.
Miks on tõde siis nii valus, et sellest rääkida ei taheta? Eks ikka sellepärast, et tõde on kibe rohi – poliitikuna tean seda omast käest.
See kehtib ka praeguse valitsuse kohta, kus kippusime samuti olukorda ilustama. Seetõttu jäädi mitme sammuga hiljaks, mis muutis Eesti olukorra raskemaks kui oleks pidanud.
Aga kui valitsus on praeguseks liikvele läinud, siis osa omavalitsuspoliitikuid jätkab vanal moel ega näi kavatsevatki oma kulutusi kokku tõmmata.
Pealegi jõuab pankrot kätte alles pärast valimisi. Ning seda ei pea kinni maksma mitte poliitikud, vaid ikka kohalikud inimesed.
Teine kummastav joon praeguses valimiskampaanias on asjaolu, et kohaliku elu probleeme puudutatakse seal vaid mõnel pool ja harva.
Jääb mulje, et mõne erakonna poliitikuid see eriti ei huvitagi, sest kohalik võim ei tundu neile nii magus kui võim Toompeal.
Seepärast kutsutakse inimesi üles mitte tegelema töökohtade loomisega koduvallas või -linnas, vaid üritatakse kasutada kohalikke valimisi selleks, et hankida endale uusi töökohti Toompeal. Ehk lihtlabaseks võimuvahetuseks.
Mitte aated, vaid raha
Kohalike probleemide lahendamisele ei aita see kuidagi kaasa. Niigi on imelik vaadata, kuidas mõni omavalitsus on kujunenud justkui erakondlikuks tööbörsiks, kus töökoha kaotanud uued ja vanad erakonnaliikmed endale töökoha leiavad.
Nagu omal ajal oldi valmis astuma komparteisse, jätkub tänaseski Eestis inimesi, kes astuvad mõnesse erakonda mitte aadete, vaid raha või privileegide pärast.
Kui toetatakse noortesporti, siis kuidas on võimalik astuda erakonda, kes samas omavalitsuses laste spordiringide rahasid järsult vähendab?
Sellist loetelu võiks jätkata veel pikalt ja nii mõnegi inimese põhjakäinud maine pärast on paraku kurb tunne. Nii ei olegi muud teha, kui roosad prillid eest võtta ning asju nende õigete nimedega nimetada.
Muidu me oma asjadega edasi ei pääse ning armastus jääb vaid tühjaks sõnakõlksuks.
18. oktoobri kohalike omavalitsuste valimiste eel annab Maaleht sõna kuue suurema erakonna esindajatele.
