|
Telliskivipaksuses ja ligi kolmesaja paragrahviga liiklusseaduses puudutab jalgrattureid vaid pisike osa, kuid just selle üle toimusid kogu eelnõu menetlemise käigus pikimad arutelud. Kõige tulisemaks läksid vaidlused majanduskomisjonis minu ja Eestimaa Roheliste esitatud ettepanekute üle, mis teatud tingimustel lubaks jalgratturid kõnniteele.
Ohutuim valik oleks jalgratta- ja kergliiklusteed
Millised on keskkonnasäästlikult mõtleva jalgratturi valikud ilma uue liiklusseaduseta?
Kahtlemata kõige ohutum valik oleks kasutada jalgrattateed ja kergliiklusteed. Kuid neid ei ole piisavalt ja isegi need vähesed, mis meil on, ei ole sageli üksteisega ühendatud. Võib juhtuda, et jalgrattatee lõpeb trepi või tühermaaga või mingi muu jalgratturile täiesti sobimatu objektiga, aga väga sageli lihtsalt autoteega.
Teine võimalus on seadust rikkudes sõita kõnniteele. Tean mitmeid, kes on selle eest trahvi saanud ja kaaluvad seetõttu jalgrattasõidust loobumist. Unistus keskkonnasõbralikust Eestist jääbki nii vaid sõnavahuks ja sisutuks visiooniks paberil. Jalgrattatee puudumise ja ohtliku sõidutee eest peaks trahvima pigem kohalikku omavalitsust, mitte jalgratturit.
Ebapiisav jalgrattateede võrgustik ei ole probleemiks rattasportlastele, sest nemad sõidavad niikuinii sõiduteel, sageli ka suurel kiirusel ja hulgakaupa. Kindlasti häirib see neid rattureid, kes soovivad auto või ühistranspordi kasutamist vähendada ja pruukida keskkonnasõbralikku jalgratast sõiduks tööle, kooli, sõbra juurde või lihtsalt perega nädalavahetustel, sest väljas on ilus ilm ja rattasõit on tore.
Seda, et sõiduteel liiklemine on enamasti ohtlik, mõistis ka eelnõu algataja, lubades kõnniteed kasutada kuni 13aastastel ratturitel. Riigikogu toetas minu ettepanekut lubada kõnniteele ka noort jalgratturit saatvad vanemad.
Varahommikul lapsega lasteaeda vändates seisin raske valiku ees – kas seadusevastaselt käskida oma nelja-aastasel tütrel sõita sõiduteel või sõita koos temaga kõnniteel.
Olen kindel, et iga hooliv lapsevanem sõidaks parema meelega koos oma lapsega kõnniteel. Nüüd uue seaduse järgi saab seda teha ilma väärtegu sooritamata. Lisaks lubab uus seadus kõnniteed kasutada last rattatoolis vedaval jalgratturil. Minu meelest on see väga õige otsus, sest 10–15kilogrammine raskus tagumise ratta kohal viib tegelikult sõiduvahendi tasakaalust välja ning suurendab ratturi kukkumisohtu.
Väikest last rattal vedades tuleb alati väga tõsiselt enne mõelda, kas üldse tasubki sõiduteele sõita. Iial ei või ju kindel olla, millega selline riskantne ettevõtmine lõppeda võib.
Tõeliselt tulised olid vaidlused sel teemal, kas lubada ka kõik teised jalgratturid kõnniteele.
Meie ettepaneku järgi võiksid nad seda teha juhul, kui sõiduteel on liiklemine ohtlik, kuid kõnniteel liigeldes ei tohiks jalgrattur mingil juhul ohustada jalakäijaid.
Kui jalgrattateed ega kergliiklusteed ei ole, peab seaduskuulelik jalgrattur sõitma autotee paremas ääres.
See ei ole jalgratturile sageli mitte kõige ohutum valik. Eriti kitsastel sõiduteedel, sildade ületamisel, liiklustihedatel ristmikel ja ka siis, kui sõidutee parem äär on lihtsalt auklik või mõni kanalisatsioonikaev on ununenud lahti.
Ohtlikul sõiduteel sõitev jalgrattur on ohuks ka autojuhile. Löökauke vältida püüdva ratturi ainuke valik on põigata vasakule ehk suurema kiirusega tagant läheneva auto ette. Kokkupõrget vältida püüdev juht peab järsult pidurdama või vastassuunda keerama, kus ta seab ohtu nii enda kui ka vastutuleva sõiduki reisijad.
Riigikogu toetas kompromissettepanekut, mis lubab jalgratturid kõnniteele siis, kui seal liiklemine on tee seisukorra tõttu ohtlik.
Sellega lahendati ära ka nende jalgratturite mure, kes kasutavad seda transpordivahendit aasta ringi. Talvel, kui libe sõidutee on lumevallide vahele surutud, on kõnnitee kasutamine ainuke võimalus.
Uus liiklusseadus reguleerib esimest korda ära (ka alla 13aastaste) jalgratturite kohustused kõnniteel sõites: “Jalgrattur ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgratta ja tasakaaluliikuriga sõita jalakäija tavakiirusega.”
Kaob vajadus jalgratturit igal juhul trahvida
Uus liiklusseadus kaotab sellega võimaluse trahvida jalgrattureid, kes rattatee puudumise ja kehva sõidutee tõttu kõnniteel sõidavad, kuid võimaldab karistada neid, kes jalakäijaid ohtu seavad.
Oluline muudatus on ka see, et isegi siis, kui jalgrattatee olemas, on jalgratturil õigus sõita sõiduteel.
Me ei taha ju, et rattasportlased või lihtsalt kiiresti sõitvad jalgratturid kihutaksid 40kilomeetrise tunnikiirusega jalgrattateel, kus sõidavad ka lapsed ja rulluisutajad.
Jalgratturite lubamine kõnniteele teatud juhtudel pisut leevendab keskkonnasõbralikku liikumisvahendit kasutavate inimeste muresid ning suurendab ka jalakäijate ja autojuhtide ohutust.
Siiski ei või seda pidada mingiks võluvitsaks, vaid esialgseks lahenduseks niikaua, kuni Eestis pole korralikku jalgrattateede võrgustikku ja remonditud sõiduteeääri.
