Rainer Nõlvak: kui Eestil oleks selgroogu, võiksime muuta Euroopa ajalugu
Kas Spartacus oleks praeguse kreeklase kombel maksudest kõrvale hiilinud? Kas antiikse Ateena vabad kodanikud oleksid paindunud oma väetite eest hoolitsemise jaoks võõrastelt raha lunima?
Hiljuti Ghana pealinnas jalutades hoiatas kohalik sõber, et ma lastele tänaval raha ei annaks. “Tekitab sõltuvust”. Kas olete mõelnud, millist abi Kreeka TEGELIKULT vajaks?
Heaoluühiskonna vähkkasvaja on illusioon, et hoolimise saab sisse osta, eneseväärikust saab pank emiteerida. Ei saa ikka küll. Pime usk, et küllap see kriis kuidagi laheneb, peaasi kui kiirelt “pappi lõkkesse juurde visata” on näide sellest, et TEGELIKULT ei lähe probleemi sisuline lahendamine korda ei Kreeka valitsusele ega ka Euroopa valitsejatele.
Miks? Sest nad ise ka ei usu, et lahendus on olemas.
Nüüd, tagasi Eesti juurde. Mida me siis teha saaksime? Saame oma lugu rääkida ning aidata kreeklastel seda mõista. Et tasakaalus eelarve ei võimalda eestlastel oma surijaid väärikalt aidata. Et hambaraviks ei jätku raha. Et suur osa meist, ettevõtlikumad noored, rügavad vastutahtmist välismaal.
Et me oleme teinud sellised valikud, kuna meie eneseväärikus ei luba oma muresid teiste kaela riputada. Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu — aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame. Siis oleme vabad!
Ma ei ole Kreeka toetamise vastu, üldsegi mitte. Kuid on päevselge, et rahaga Kreeka probleemi ei saa lahendada. Eestile oleks jõukohane näiteks garanteerida nälgivatele kreeklastele toiduabi, küttepuid ja kogemuste jagamist.
Meie panus võiks olla aidata kreeklastel mõista, et nende probleeme saavad lahendada ikkagi ainult nemad ise, üheskoos.
Kui juhtubki, et Euroopa pangad nüüd massiliselt pankrotti lähevad, võiks Eesti aidata Euroopal garanteerida väikehoiustajate sääste ning pakkuda välja mehhanisme ettevõtete likviidsuse säilitamiseks.
Võlasõltuvuse suurendamine pole kunagi olnud lahendus.
