Kohtuliku tegevuse sisuks on õigusemõistmine, millesse on hõlmatud nii õigus kui ka mõistmine. Õigus ehk ühiskonda puudutavate kokkulepitud käitumisreeglite kogum on suunatud laiale avalikkusele.
Meie kõik, sõltumata sellest, millises keeles oleme omandanud hariduse, peaksime õigusest aru saama ja seda mõistma. Keelele osundades pean silmas mitte selle seotust rahvusega, vaid omandatud erialaga.
Õiguskeele kasutamisega ei tohiks liialdada. Lubage siinkohal teha sõbralik katse ja tsiteerida üht käitumisjuhist võlaõigusseadusest. VÕSi § 104 järgi vastutab isik seaduses või lepingus ette nähtud juhtudel kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Reegel on selge ja arusaadav.
Sama seaduse 6. lõikes aga täpsustatakse: "Kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral."
Kes said selle sätte mõttest ja kohaldamise loogikast esimese lugemise järel aru? Nii sätestatu muutub arusaadavaks vaid juriidilistes mängudes, mõnikord ei muutugi. Aga õigus ei tohi olla suunatud vaid juriidilist teksti lugema koolitatud isikutele.
Tädi Maali segadus
Sõnum seadusandjale võiks olla järgmine - õigust luues tuleb meeles pidada, et sellest oleks abi juba suhete kujundamisel, mitte üksnes õiguslikes vaidlustes.
Kirjutatud õiguse käitumisreegel peab olema kõigile loetav, arusaadav ja täidetav. Kui see nii ei ole, pole ka alust eeldada reegli täitmist.
Kohtusaalist meenub juhus, kus menetlusosaliseks oli memm, nn tädi Maali. Pärast tema ja vastaspoole esindajate väitluse ärakuulamist pärisin, mida on tädil asjale lisada. Memm küsis seepeale imestunult: "Kas kõik siin räägitu käis minu kohta?" Kardan, et kohtus toimunut ta ei mõistnudki.
Õigust ei loo üksnes seadusandja, vaid võlasuhetes ka suhteosalised ise. Lepingupooltel on õigus ise oma tehingu sisu kujundada, ning kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud.
Siinkohal ei saa aga unustada, kust me tuleme. Astusime tugevalt reguleeritud ühiskonnast liberaalsesse keskkonda. Reguleeritus oli mugav ja võimaldas tõrjuda vastutust, ent iga lisandunud vabadus tähendab vastutuse suurenemist.
Ühtäkki räägime lepinguvabadusest ehk igaühe õigusest otsustada, kas leping sõlmida, ning kui jah, siis millise sisuga see sõlmida ning millist vormi kokkulepetes kasutada. Võtsime need valikuvabadused õhinaga omaks, unustades peamise - vabadusega kaasneb vastutus tehtud valikute eest.
Jurist kui elukaaslane
Usun, et igale kogenud võlanõustajale on liigagi tuttav olukord, kus lepingud on sõlmitud partnerit valimata, teksti lugemata, sisule tähelepanu pööramata.
Mida arvata võlgades õpetajast, kes kirjutab kohtule pankrotiavalduses: "Mina olen kujunenud olukorras 100% süütu. Ainus, mida mina tegin - kirjutasin lepingule alla."
Sageli ei teadvustata, et leping sisaldabki poolte loodud õigust. Et kokkulepitu laieneb selle sõlmijatele ja tuleb täita.
Odavaim viis allutada ühiskond õigusele on toetuda seda luues väljakujunenud tavadele. Ka stabiilsus tuleb õiguse rakendumisele kasuks. Õiguskuulekus sünnib paljuski harjumusest - kui miski on kogu aeg nii olnud, siis selle üle reeglina ei vaielda. Siit ehk teine sõnum seadusandjale - aitab õiguse reformimisest.
Paari aastakümnega on kehtestatud tohutu hulk seadusi, muutunud on õiguse olulised põhimõtted. Normide rägastikus on raske orienteeruda isegi neil, kelle töö sisuks on õiguse rakendamine.
Näiteks pärimisõiguse põhimõtete muutmisel puudub mõistlik põhjendus. Kehtiv perekonnaõigus võiks põhimõtetes kehtima jäädagi - olgu vähemalt nn koduõigusteski midagi, mis on teada juba lapseeast.
Toon esile mõned ebasoovitavad suundumused ka kohtumenetlustes.
Kohus peab mõistma õigust nii, et isikud, kelle käitumise üle seda mõistetakse, omakorda kohut mõistaksid. Kohus aga on menetluse osalistest kaugenemas. Maksekäsu kiirmenetlus on elektrooniline, tsiviilkohtumenetlus sageli kirjalik.
Otsus võib sündida nii, et pooled ja kohtunik kokku ei saagi. Paber kannatab kõike, häbigi jääb tundmata.
Kui kohus täiendab otsuse kirjutamisel seadusandluse keerukust eluvõõraste ja õigusteoreetiliste tõlgendustega, pole loodetud tulemust oodata.
Puutusin kokku juhtumiga, kus osaline oli valmis tasuma teise poole nõutavast summast - peaasi et teda ei saadetaks advokaadi juurde. Miks siis? Peaks ju advokaat nõustajana olema meie teine (mitte parim) sõber.
Olukorras, kus õigus ja elu arenevad eri suunda, on saabunud menetlejate kuldaeg. Suur hulk juriste teenib leiba õiguse loomisega. See on keerukas ja juurateadmisteta isikule loetamatu. Taas tuleb jurist appi võtta.
Menetluse keerukus kipub kohtutes varjutama asja sisu - jälle on juristi vaja. Juristist on saamas igaühe elukaaslane.
Kuidas edasi? Võlaõigusseaduses on 1067 paragrahvi, lisaks tuleks teada teisigi seadusi. Kuid pole lootustki neid kõiki selgeks saada.
Üks norm on siiski kõrgeim kõigist, see on võlaõigusseaduse § 5 "Hea usu põhimõte". Sellest tulekski alustada.
Hea usu põhimõtte järgi peavad võlasuhte pooled käituma teineteise suhtes mõistvalt ja arvestavalt. Õigem on tunnetada teist suhteosalist partneri, mitte vastaspoolena. Osalised peaksid teadma ja tajuma partneri eesmärki ning soosima selle saavutamist.
Häbi mõlemal poolel
Märgitud normist johtuvalt ei kohaldata seadusest, tavast ega tehingust tulenevat, kui see on hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus analüüsib suhet, selle osaliste käitumist, kujunenud olukorda ja saabuvat tagajärge. Kui tagajärg on vastuvõetamatu, rakendatakse hea usu põhimõtet.
Võlasuhetesse saabunud vabaduses on vajaka hea ja kurja tundmise puust. Ebaõiglases tehingus, näiteks SMS-laenu võtmisel, peaks häbi olema mõlemal poolel. Laenuvõtjal seetõttu, et ta tegi tehingu selle tingimustega tutvumata. Laenuandjal seetõttu, et peab rikkuseks raha, mis on ülbelt saadud.
Olukorra paranemiseks peavad panustama nii seadusandjad kui ka võlasuhetes osalejad.
Riik saab ülbust ja liigkasuvõtmist seadustega ohjeldada, tehingute tasakaalustamiseks on võimalik kehtestada reegleid. Küll aga ei saa seadusandja jõustada reegleid, mis ohjeldaksid hoolimatust meis enestes.
Et tunnetaksime oma osa õiguse loomises, on vaja aega. Aega selleks, et reformitud õigus muutuks omaseks. Aega selleks, et lepinguvabadusest tunnetatud vastutus kasvaks meisse juba lapseeast.
Aase Sammelselg on kohtunik ja Eesti Juristide Liidu liige
