|
Sulev Oll
Mets, mis pole eraomand, on teatavasti kõigi oma. Lähed ja hakkad korjama. Kuni märkad, et keegi korjab veel. Kujutluses näed teda pearätikuga ning tohutu marjakorviga koletisena, kes on võimeline üksinda terve metsa mustikatuks korjama.
Kurat, mina elan siinkandis, mõtled, tema on võõras! Ning annad kätele valu, rabades esmalt ikka neid va suuremaid. Siis selgub, et vaenlasi on mitu. Karjuvad ka veel, et üksteist mitte ära kaotada.
No ütleme veel nii, et karjutakse pigem võõras keeles – kuid mitte alati. Ning tullakse üha lähemale. Tagumik sealjuures eespool, et poleks vaja konkurendile silma vaadata ning sinu marjamaale tungimine tunduks pisut juhusena.
Nüüd on teie kord kõnelda ja öelda, mida teie teeksite. Omalt poolt pakun edasi mõtlemiseks kolm võimalust.
Esiteks: sülitate mättale, võtate oma topsiku ning kõnnite solvunult koju, kus teie pere kogu õhtu jooksul on sunnitud kuulama loengut õigusest, õiglusest, ajaloolisest järjepidevusest, eetikast ja esteetikast.
Teiseks: hakkate karu kombel häälitsema ning pehkinud puid murdma, proovides soovimatuid konkurente nende looduslike vaenlaste matkimise abil peletada.
Kolmandaks: tervitate soovimatut metsanaabrit viisakalt ja küsite, kuidas ka saak on. Ühe võimalusena konkurent kohmetub ja tõmbub parajasse kaugusse, lubades teil valitud platsil rahulikult oma igameheõigust teostada.
Teise võimalusena ei tee ta teist väljagi, sest kusagil pole kirjas, et marjad sellel metsatükil, mida teie esimesena nägite, on teie omad. Või siis ta saadab teid kuhugi. Näiteks karu... mustikale. Kus te ju parasjagu õigupoolest oletegi.
