|
Egon Mets
Suvine pööripäev on jäänud seljataha, nagu ka koolilõpu magusvalus elevus.
Nüüd võiks ju järgneda harras mõtisklus hariduse tähtsusest elus, lugematutest valikutest, mida hea haridus pakub, ning uutest väljakutsetest tänapäeva maailmas…
Kõik ei ole korras
Aga ei! Sellest kõigest on juba tüütuseni räägitud – üks pidukõne läägem kui teine. Ja sedamööda aina vähem usutav.
See mõtteline koolilõpukõne võiks kõlada hoopis nii.
Kallid lõpetajad! Soovin teile kõrget ja kauget lendu – ja kui võimalik, siis ühesuunalist. Olete kindlasti korduvalt kuulnud üleskutseid minna maailma avastama ja maailmakodaniku seisust proovima, et siis kodumaale tagasi pöörduda ja anda oma panus Eesti arengusse.
Tegelikult on sääraste sõnumite varjatud mõte märksa lihtsam ja otsekohesem: palun lahkuge sellelt maalt! Te pole siin oodatud. See riik on ammu valmis saanud, aga mitte teiesuguste jaoks.
Too põlvkond, kes peab end praeguse Eesti eliidiks, ei oota mitte mingisugust vaimset värskust ega lennukaid mõtteid, vaid vastupidi – seisab selle eest, et mitte midagi ei muutuks. Sest kõik on ju niigi valmis ja täiuslik. Ja kui teil, noored, peaks siiski tekkima tahtmine midagi head ellu viia, siis tehke seda kindlasti – aga tehke mujal.
Te olete kasvanud ju üles ühiskonnas, mille alusväärtusteks on konkurentsivõime ja avatus. Ka viimane uuring Eesti noorte inglise keele oskuse kohta peaks selles suunas julgustama. Ja kui poliitik või muu avaliku elu tegelane peakski teile meelde tuletama ajast ja arust rahvuslikke väärtusi, vastutust selle maa, keele ja kultuuri eest, kutsuma teid üles mitte unustama oma juuri ega esivanemate pärandit, siis mõistate ju isegi, kui vähe on sellisel minevikuhõngulisel heietamisel pistmist teie tuleviku ja läbilöögiga.
Kui aga tiivad pole sedavõrd tugevad, et kanda teid kontinendi teise otsa või üle ookeani, siis vähim, mida oma tuleviku kindlustamiseks teha saate, on hääbuvast kodukülast võimalikult ruttu lahkuda. Soovitatavalt pealinna, kuhu on koondunud raha, ideed ja tegusad inimesed.
Kutsuge mindki appi
Et mis saab siis kodukülast ja väiksest armsast kodukoolist?
Ei, ärge sellepärast küll muretsege, küllap leidub asukaid ka nendesse naljakate nimedega kolkaküladesse, mida oma uues suhtlusringkonnas nagunii meelsamini väldite.
Kui nii, siis on see paratamatu looduslik valik nagu kõikjal meie konkurentsipõhises ühiskonnas – paikkond ei osutunud jätkusuutlikuks.
Kui aga otsustate pärast pikki eksirännakuid kõige kiuste oma sünnimaale või koguni kodukülla tagasi pöörduda, siis kutsuge mindki appi – teeme selle riigi ja küla lõpuks korda!
Ja sel juhul unustage kogu eelnenud jutt.
