Õpetaja teeb, mis suudab
Kitsaskohad on suuresti samad mis septembris. Õppekava määrab selle, mida ning millise rõhuasetusega õpetatakse. Uut õppekava oli väga vaja, sest oluline on, millised noored Eestit kujundama hakkavad. Seetõttu on saanud õppekavas keskseks innovatsioon, väärtuskasvatus, õppeainete vaheline lõiming, elukestev õpe, paikkondlik kultuur jt.
Kirjandusgalopp
Küll aga käivad mõned asjad kummaliselt. Võiks eeldada, et uue rakendumisel tehakse kõik selleks, et koolid ning õpetajad oleks valmis uute põhimõtete järgi õpetama, oleks piisavalt eeltööd, vajalik hulk koolitusi ning õppevara nii õpilasele kui ka õpetajale. Reaalsuses on seadus valmis, aga milliste vahenditega seda rakendatakse, on iga õpetaja ning kooli sisetunde küsimus.
Vajaliku õppevara puudumise üle häält tõstnud õpetajad said sügisel teada, et õppekirjanduse eest ei vastuta Eestis mitte keegi. Riigikogu 2008. aasta otsusega ei ole õpikud haridusministeeriumi asi. Seega, kas ja millist õpikut välja anda, otsustavad need, kes materjale kirjastavad.
Kirjastused nendivad siiralt, et vähem kui aastaga ei õnnestu uut õpikut teha. Ministeerium on rõhutanud, et head õpetajad ei vajagi õpikut, tegelikult aga vajab õpikut õpilane, kellel peab olema lisa tunnis käsitletava kohta. Tegelikult vajab ka hea õpetaja õpikut.
Õpetaja rabeleb. Sisuliselt kirjutab iga kümnenda klassi ees seisev õpetaja praegu õpikut, koondab endale materjale, otsib, loeb ja mõtleb, mida ja kuidas. Katsetab ja eksperimenteerib, mis toimib, mis ei. Kuidas see tagab ühtselt kvaliteetse hariduse kõikjal? Ehk tagab?
Eesti keele ja kirjanduse õpetajatega vesteldes on välja tulnud, et tõepoolest katsetatakse, sest õpetamise põhimõtted on muutunud. Kui enne alustati gümnaasiumis kirjanduses sisuliselt antiigist ja 12. klassi lõpuks jõuti kaasaega, siis nüüd keskendutakse lugemise ja kirjanduse olemuse mõtestamisele, teose analüüsimisele ja tõlgendamisele.
Uus õppekava, uued mõisted. Isegi suure kogemusega emakeeleõpetajad vaatavad vasikana väravat, millel seisavad märksõnadena “omaeluloolisus”, “lugemismudelid, mudellugemine”, “keel ja kunst, pildikeel”. Mida ja kuidas õpetada, on õpetaja loomingulisuse küsimus.
Võrratuks galopiks on kujunemas kursus “Kirjandus antiigist XIX sajandini”, mis tähendab seda, et 35 tunniga (ühe kursuse pikkus) vaadatakse üle 25 sajandit kirjandust: 45 minutiga sada aastat. Kui palju noor saab aega süvenemiseks, on taas tubli emakeeleõpetaja leidlikkuse küsimus, sest koolitusi, kuidas uute põhimõtete järgi õpetada, enne õppekava rakendumist loomulikult ei tehtud.
Õpetaja kindlustunne on olnud pisku. Õpetaja lõikab, kleebib, otsib ja paljundab, helistab sõbrale. Ministeerium on andnud vestlustes mõista, et “õpetaja peab endasse uskuma” ning “tekstid on ümber meie, ainult kasutatagu” (vaba tsiteering). Õpetaja usub, et on õigel rajal ning seisab raamaturiiuli ees või lappab tekste-tekste-tekste, et taas printida ja paljundada.
Vähe on neid koolijuhte, kel võimalik tasustada oma töötajatele meeletu lisakoormus. Õpetaja leiutab tunnist tundi jalgratast. Mille ehk kelle arvelt tuleb riiklik kokkuhoid?
Raamatunälg
Tekstid, mida õpetaja vajab, on omaette probleem. Panemaks noori raamatuusku, pean õpetajana leidma kõnekaid, köitvaid, mitmekülgseid raamatuid. Tallinna õpetajana olen võis, sest raamatukogusid on linnas mitu ning noorte suunamine kaasaegsete tähtteosteni on kerge ja mõnus.
Kolleegidega vesteldes tuleb aga välja, et näiteks Võrus või Põlvas ei ole võimalik lugeda noortega uusi raamatuid, sest kohalikus raamatukogus ongi ainult üks teos, klassis aga õpilasi tükki kolmkümmend. Loomulikult on koolidel olemas oma varu raamatuid, mida tunnis käsitleda, aga klassi jagu on neid teoseid, mis välja antud viimati ehk 80ndatel.
Kultuuriministeerium võiks märgata, et raamatukogu ei vaja mitte ainult kirjanduse kinnisnimekirja, vaid ka lisaraha, et noored saaksid lugeda, lugeda, lugeda. Kui noor ei saagi teada, et kirjandus elab, siis kujunebki tal teadmine, et eesti kirjandus on ainult Tammsaare ja Vilde, kes aga on Hargla ja Karu?
Hirmutav, kui noor teab Liivi ja Koidulat, aga Ehin või Merca mõjuvad võõrsõnadena. Kurb, aga tõsi, et ainus näide õpilasele eesti näitekirjandusest on Kitzbergi “Libahunt”, sest Kivirähki, Kivastiku või Tätte võluvaid draamasid raamatukogus piisavalt ei ole, kui üldse. Larsson, Meyer, Brown, Hornby – kuumast maailmakirjandusest ei maksa hetkel rääkidagi.
Haridusministeerium peab olema uhke eesti keele ja kirjanduse õpetajate üle, kui pooltasuta rabelevad, leiutavad, maadlevad, nuputavad ja naba paigast nikastavad pedagoogid suudavad ära teha kellegi tegemata jäänud töö.
Nad püüavad vaatamata kõikidele raskustele panna materjalide puudumisest hoolimata noored armastama eesti keelt ja head kirjandust ning üritatakse valmistada noori ette teadmata milliseks eesti keele riigieksamiks.
