Omad ja võõrad spordis

Kui sportlane jõuab kõrgete tiitliteni, soovivad talle osaks saanud aupaistet endale ka olümpiakomitee, alaliit, maakonna spordiliit, klubi, kodupaik kui ka sünnivald.

Näiteks kui hiidlane Heiki Nabi tuli 2006. aastal Kreeka-Rooma maadluses maailmameistriks, osutus ta üheaegselt nii Hiiu- kui Raplamaa aasta parimaks sportlaseks.

Täie õigusega. Oli ju Märjamaa maadlusklubi Juhan treener Harri Koiduste ulatanud omal ajal noorele maadlejale abikäe ja võtnud ta oma klubi tiiva alla. Harjutas aga Nabi Tallinnas Henn Põlluste juhendamisel.

Londoni olümpiamängudel oli ka Raplamaa “täiesti oma poiss” Ardo Arusaar – tõsi küll, sünnilt hoopis Pärnumaalt Saar­dest.

Oli teisigi tegijaid

Kui Järvamaa vibulaskjad tulid mõneks aastaks Järvakandi vibuklubi Ilves liikmeteks, ei peetud neid Järvamaal enam omadeks. Raplamaa austas neid aga kui Eesti meistreid.

Vibuneiu Reena Pärnat tuli 2010. aastal Pärnu klubist üle Järvakanti selleks, et paremates tingimustes edasi areneda. Pärnus oli solvumine nii suur, et maakonnaleht ei kajastanud Reena võistlustulemusi, kui need olid Pärnu klubi laskjatest paremad.

Kuimetsast pärit kümnevõistleja Karl Robert Saluri asus õppima Kosel, sest sinna oli kodust lihtsam ühendustee kui Raplasse. Kosel oli ka kogenud kergejõustikutreener Ando Algre.

Koselt viis tee Saluri Audentese spordigümnaasiumisse teeneka treeneri Tõnu Kaukise juurde. Kuigi Karl Robert näitas B-klassis häid tulemusi, ei peetud teda millegipärast Raplamaa parimate koolisportlaste vastuvõtu vääriliseks.

“Meil pole tast kasu!” põhjendasid ürituse korraldajad keeldumist. “Kasu” tähendas, et Audentese õpilased tõid mõnel võistlusel paralleelarvestuses punkte maakonnale ja koolile, kus nad enne õppisid.

Karl Roberti puhul oli see Kose gümnaasium. Paar aastat tagasi siiski noormees kutsuti esimest korda sellele vastuvõtule.

Nüüd, kui Karl Robert Saluri on kümnevõistluses jõudnud Euroopa juunioride tippu, on ta kindlasti Raplamaa sportlane, mis sest, et toob punkte spordiklubile Järvala.

Noore sportlase käekäigust saab hea ülevaate tema ema Iiris Saluri peetavas blogis kuimetsakuld.blogspot.com.

Seda on õpetlik lugeda kõigil asjaosalistel – nii spordiametnikel, treeneritel, lastevanematel, eelkõige muidugi aga noortel sportlastel.

Noored tahavad tunnustust

Midagi pole parata, eks me kõik janune teatud puhkudel tähelepanu järele. Eriti noortele on oluline, et nende tegemisi, püüdlusi ja saavutusi märgataks ja tunnustataks. Iseäranis kulub mõistev suhtumine marjaks ära, kui sportlikule tõusulainele järgneb väiksemaid tagasilööke.

Arvan, et selline hoiak – võitjad on “meie” rõõm, aga kaotajad “teiste” mure – ei tee kellelegi au.