Õigusriigi logina saatel
Käibemaksuseaduse muutmine ei ole esimene kord, kui Riigikogu pattu langeb – meenutagem näiteks valimisseaduse muutmise katset.
Akadeemik Uno Mereste on kaua võidelnud selle vastu, et meil lisandub pidevalt seaduse muutmise seadusi ja seaduse muutmise seaduse muutmise seadusi.
Ent iga seaduslik muudatus mõjutab inimeste elu ja suhteid. Maareformi ja omandireformi tagajärgi tunnetame ju siiani.
Kõik see tähendab, et seadusandlus on muutunud ebastabiilseks. Taasiseseisvumise algusaastatel, kus me alles otsisime õiguslikke lahendusi, võis sellest veel aru saada, ent praeguseks peaksime olema niisugusest perioodist üle saanud.
Tuletagem meelde ka ärimeest, kes hõivas ebaseaduslikult ühe maatüki, ehitas sinna hoone ja põhjendas oma tegu nii: ma ei saanud maad seaduslikult taotleda, sest siis poleks seda mulle nagunii eraldatud.
Selline käitumine ja otstarbe eelistamine seaduse järgimisele on äärmiselt ohtlik. Ning kui niisugust eeskuju näitavad kõrgemad võimuesindajad, ei saa me õigusriigist enam rääkida.
Kui teised Riigikogu liikmed seaduslikkuse eiramist otstarbekohasusega põhjendavad, on see ehk veel mõistetav, kuid on hämmastav, kui seda lubavad endale juuraharidusega rahvaasemikud.
Nähtavasti on nii mõnelgi neist õigusteaduskonnas omandatud alusteadmised kas jäänud kaugele mäluläve taha või on need parteipoliitiliste eesmärkide ja huvide poolt varjutatud.
Muutusteks polnud alust
Eestis logiseb terve rida õigusriigi põhimõtteid. Näiteks kuulub õigusriigi tunnuste hulka see, et riik tagab tingimused, kus põhiseadusega välja kuulutatud õigused ja vabadused peavad reaalselt kehtima.
Kui inimeste õigusi ja vabadusi tahetakse piirata, peab olema tegu sõja või muu erakorralise situatsiooniga ning siis tuleb toimida vastavalt põhiseadusele. Aga käibemaksu tõstmise eel polnud meil midagi sarnast.
Jah, riigi majanduslik olukord on halb, kuid põhiseaduse nõudeid tuleb täita mitte ainult majandusliku õitsengu aegadel.
Ka halvematel perioodidel peab riigivõim kasutama seaduslikke mehhanisme. Praegu juhtus aga nii, et riik suhtus kodanikesse üsna üleolevalt, surudes neile peale väga kiire muutuse, milleks ei oldud valmis.
Arvestades olukorda, millesse meie riigieelarve sattus, oli Riigikogu muidugi sunnitud väljapääsu otsima. Päris loomulik, et võeti ette eelarve kärpimine, mille käigus muudeti üle kahekümne seaduse. Aga õiguskantsler leidis põhiseaduse riive just käibemaksuseaduse muudatustes, mitte mujal.
Tema hinnangul polnud tegu mitte niivõrd konkreetse normi vastuolus põhiseadusega, kuivõrd selle seaduse käivitamise mehhanismis. Mõistlik aeg, mis peaks olema seaduse rakendamiseks ette nähtud, on mõnevõrra venitatav mõiste, kuid see peab olema vähemalt nii pikk, et võimaldab õiguspäraseks käitumiseks valmistuda.
Mõned poliitilised jõud on püüdnud seda põhiseaduse riivet igati pisendada, selle üle on isegi ironiseeritud.
Õiguskantslerile on heidetud ette, et ta on küll osutanud käibemaksuseaduse muutmise vastuolule põhiseadusega, aga pole pakkunud lahendust. Kuid see polegi tema ülesanne.
Väljapääsu peavad leidma ikkagi täidesaatev ja seadusandlik võim, kes oleks pidanud sellise olukorra tekkimist juba siis ette nägema, kui hakati seadust muutma.
Esmaspäevane Riigikogu erakorraline istung, kus otsustati õiguskantsleri ettepanekut käibemaksumuudatuste ülevaatamise osas mitte toetada, kulges ootuspäraselt ega pakkunud tegelikult mingeid üllatusi.
Indrek Teder talitas õigesti, näidates Riigikogule, et käibemaksuseadus on põhiseadusega kui mitte väga karjuvas vastuolus, siis ometi üsna olulises riives.
Head lahendust ei olegi
Tegelikult tunnistas seda kaudselt ka õiguskantslerile oponeeriv Riigikogu enamus, asudes otsima lahendust, mis peaks olema suunatud ootamatult kaela langenud käibemaksutõusu hüvitamisele.
Küllap võikski see olla üheks, kuigi poolikuks väljapääsuks antud olukorrast. On ilmne, et õiguslikult täieliku ja sealjuures ka praktilise positiivse tulemuse leidmine on võimatu.
On väga tähtis, et meie poliitilised jõud hakkaksid austavamalt suhtuma seaduslikkuse põhimõttesse.
Vanadel roomlastel oli kasutusel kõnekäänd “Fiat iustitia, pereat mundus”, mis tähendab “Võidutsegu õig(l)us, mingu seeläbi hukka või maailm”.
Selles on küll liialdust, aga seaduslikkuse seisukohalt peitub siin väga tähtis õpetusiva – niipea kui seaduslikkuse põhimõtetes hakatakse järele andma, toob see kaasa ühiskonna õiguslike aluste lagunemise.
Seadusloome on äärmiselt vastutusrikas tegevus, millega ei tohi kergekäeliselt ümber käia. Fakt, et õiguskantsler nüüd seaduslikkuse põhimõtte kaitseks käe vahele pani, peaks sundima Riigikogu oma töösse ja loomingusse tõsisemalt suhtuma.
