|
Jürgen Rooste
Eesti keel on üks me olemise aluseid ja põhjuseid, ilma selleta pole vahet, kas Brüssel või Moskva. Pole üldse vahet. Müüme maa maha, jagame raha laiali ja läheme igaüks oma teed.
Mil siin kirjutan, kaitseb minister riigikogus ESMi, mis on vast paratamatu hädavariant, millega kaasa peame minema, et oma kogukonna (Euroopa) rahandust veidikegi toestada, et väljastpoolt ilusam paistaks.
Aga midagi ilusat, hääd ega rahvuslikult kasulikku ses otsuses me iseolemise mõttes pole.
Ligi on vähemasti nutikas mees, s.t ka rumalaid või kahtlaseid otsuseid, hädapäraseid, oskab ta intelligentselt kaitsta. Isegi kui mõnikord väsib ja demokraatia põhiolemusele (et inimesel on õigus aru saada ja otsustada) sülitab.
Me näeme kogu aeg oma ühiskonna väärtuseid tolles meediapeeglis. Minagi elasin näiteks Heiki Nabile ja Gerd Kanterile noil päevil kaasa, mu lapsed värelesid diivaniserval, kui Kanter viimaseid katseid heitis.
Samas paneb veidi tuikama: näeme ühelt kanalilt Laser-klassi purjetamist, teiselt sulgkaallaste maadlust või naiste trekisõitu...
Aga ma ei mäleta, et oleks saanud Järvide festivali või Viljandi folki või mõnd kaugemat festivali nõnda vaadata. Rääkimata kohalikest kirjandusfestivalidest.
Aga eks need olemegi meie: vaid võidurõõm ja kaotusekibedus, teisi tundeid sinna ei mahu. Nõnda ka majanduses, poliitikas. Need on meie väärtused.
Ma olen ammu aru saanud – kui meie riigimehed suurtel pühadel kirikus istuvad ja kaasa palvetavad, siis Uuest Testamendist mõistavad nad vaid niipaljukest, et ka lesknaise krossid kõlbavad riigimaksudeks.
