|
Ilmar Palli
Üleilmsest tippspordi vahtimisest küllastunud nn tõeline spordisõber ei saanud ometi muud, kui pidi ka kodused tippetteasted ära vaatama.
Selles plaanis tuli taas lahkesti vastu Eesti Televisioon, kes paremad palad kodusest jõukatsumisest tugitooliatleedile otse kätte tõi.
Hirmutavalt hõredad read
Koduvalatud medalid pandi kohalikele kangelastele kaela peaaegu kogu programmi ulatuses ning pole siis ime, kui mõni ala osavõtjate arvu, konkurentsi, tulemuste ja muu säärase poolest vaataja jaoks kõledusttekitavalt ja haigutamapanevalt hõredaks jäi.
Paljudel aladel on vigastusekurat just parimad ja lootustandvamad rivist välja kukutanud. Eriti annab see tunda naiskergejõustiklaste koha pealt. Ksenija Balta, Kaire Leibak, Liina Laasma, Liane Pintsaar, Laura Suur, Grete Udras, Maris Mägi... Kus nad kõik on? Mis on neist saanud?
Noorte ja võimekate sportlaste väljakukkumisest on saamas koduse kergejõustiku suur probleem. Just selle ja ilmselt ka muude asjaolude tõttu tuli hulk meistritiitleid kätte üpris “odavalt”.
Pinget ja pipart sellele vesiseks kippuvale supile lisasid siiski Eesti kõigi aegade kiireim mees Marek Niit, läbi aegade parim Eesti kergejõustiklane Gerd Kanter, suurte eeldustega jooksumees Rasmus Mägi, arenevad ja ambitsioonikad odaviskajad eesotsas raudselt stabiilse Risto Mätasega, kelle tõelised tippsaavutused on ilmselt alles ees.
Hea etteaste tegid samuti noored ja hoogsalt arenevad kesk- ja pikamaamehed Keio Kits, Viljar Vallimäe...
Kui nõnda edasi läheb, on vähemasti Mart Vildi, Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkuse tase jälle käes ning võib hakata Enn Selliku saavutusi sihtima. Jah, Eestis on tasapisi hakatud jooksma.
Naistest särasid mõistagi kõrgushüppajad. Nende ülejäänud pilt oli eelpooltoodud vigastatute ja muude hädaliste nimekirja arvesse võttes hallivõitu.
Hämmastas nii meeste kui naiste kaugus- ja kolmikhüppe oodatust hoopis madalam tase, meeste kaugushüppes suutis vaid kaks meest ületada seitsme meetri piiri. Justkui oleks hüpatud ülesmäge! Midagi oli kaugushüppepaigaga ilmselt lahti.
Rõõmu teeb see, et ETV on hakanud spordialast number üks pisut enam lugu pidama. Kui jõuaksid lõpuks televaataja silme ette ka Kuldliiga etapid ning veel mõni suurem kodumaine võistlus, nii nagu kannavad oma eliitvõistlusi järjekindlalt üle soomlased.
Ja olgu seal kergejõustiku tase parajasti, nagu ta on, igatahes tribüünid on alati vaatajaist tulvil.
Vähem virisemist
Teadmine, et sportlaste esinemine kajastub ja peegeldub ka televisioonis, mõjub nii mõnelegi tõelise tervisliku dopinguna ning aitab kindlasti asja edasi viia.
Hea on ka komme värsketele meistritele sõna anda. Kui meie endi silmis oma maa meistritiitel eriti miskit ei maksa, siis kelle silmis peaks see veel rõõmu kajastama?
ETV reporterid olid, nagu nad ikka on, midagi eriti häirivat kõrvu ei hakanud. Taas oli võistluste jälgimisel telemeestele abiks oma ala asjatundja – endine kümnevõistleja ja kergejõustikujuht Aivo Normak. Ja tema juba igatahes teadis, mis ta rääkis. Leidis staadionil toimuvast ning üksikesitustest ikka head ja lootusrikast.
Tõepoolest, hädaldamise ja kirumisega ning oma väiksuse ja mannetuse pideva rõhutamisega kaugele ei jõua.
