Mitte M-parkimine, vaid N-parkimine

Seda pandi tähele, lugu tuli avalikuks ja Ennu süüdistati liiklusohtliku olukorra tekitamises. Enn, kes on paljude hommikul last kooli viivate vanemate koondportree, põhjendas oma tegu sellega, et "kusagil ju pidi parkima, et laps kooli saata".

Rumal lugu, mis pani mind Ennule kaasa tundma. Võib ikka raske olla eluga toime tulla, kui lihtsadki asjad maailmas nõnda keerulised või suisa võimatud tunduvad. Allpool on mõned mõtted ja soovitused, mis edaspidi taolisi ebameeldivusi vältida aitaks või suisa positiivseid emotsioone kaasa tooks.

Aeg endale ja lapsele

Esimene soovitus - võtke endale aega lapsega kahekesi olemiseks. Kui lapse kooli ees ei ole võimalik autot parkida, siis valige mõni parkla, mis asub kooli läheduses. Kindlasti ei ole Tallinnas kooli, millel kilomeetri raadiuses parkimisvõimalust pole.

Kui auto pargitud, saate koos lapsega teha mõnusa jalutuskäigu, mille jooksul niisama juttu ajada või ümbritsevat tähele panna ja seda omavahel arutada. Võrreldes autosõiduga, kui tähelepanu tuleb eelkõige liiklusele pühendada, saate võimaluse omavahel olla.

See soovitus lähtub eeldusest, et teil on suhteliselt vähe aega. Kui aega on rohkem, siis võiks auto parkida lausa 3-4 kilomeetri kaugusele, et üheskoos pikem retk läbi linna ette võtta. Ilmselt ei ole paljudele see mõte pähegi tulnud ja tundub kaunikesti ekstreemne. Aga võin kinnitada - see on võimalik ja kui see hull temp tehtud, siis tunnete sellest hiljem rõõmugi.

Teine soovitus - peatuge hetkeks ja mõelge, mis on elus oluline. Peategelane Enn ilmselt väidaks eelmise soovituse kohta, et tal on hommikul lihtsalt nii kiire, et linnas uitamisele ei saa mõeldagi. Tegelikult on pidev kiirustamine meie endi tegude või tegematajätmise tulemus. Minu arvates tuleneb see eelkõige soovimatusest või oskamatusest selgeks mõelda, mis on oluline.

Kui ise prioriteete õigesti paika saada ei oska, siis on selle kohta kirjutatud tuhandeid lehekülgi abimaterjale. Ja kindlasti ei pea 99% kordadest hommikune esimene koosolek algama täpselt viis minutit peale koolipäeva algust.

Ennu tegemine rahvasuhu

Kolmas soovitus - ei maksa end külarahva ees lolliks teha. Eestlaste, ja tegelikult ilmselt enamiku maailma rahvaste hulgas ei ole kunagi olnud hinnas need, kes end teiste ees lollina paista lasevad. Erandiks ehk klounid, narrid ja muud meelelahutuse pakkujad, ning nemadki ainult etenduse ajal.

Liikluseeskirja rikkumist ja tobedat vabandust "ma ju pidin kusagil parkima" saanuks kergesti vältida, et pärast ei tuleks häbelikult silmi maha lüüa, kui keegi näpuga näitab ja sosistab: "Näe, seal lähebki see ülekäiguraja-Enn, kellest sulle eile rääkisin!" Ennul jääb ainult loota, et "ennu tegema" rahvasuus taolise rumala teguviisi kirjeldamiseks kasutust ei leia.

Liialt tihti kogeme olukordi, kus inimesed käituvad justkui oleksid nad maailmas üksi või kui nad teiste olemasolu ka tajuvad, siis on need teised madalamad, lollimad, kehvemad jne. Tegelikult vajab igaüks enda ümber teisi inimesi ja kõigil on palju parem olla, kui me üksteisega veidi rohkem arvestada suudame. See aga algab lihtsatest, igapäevastest asjadest.