|
Mikk Sarv
folklorist
Sõna “muuseum” tuleneb kreekakeelsest sõnast Μουσεῖον (Mouseion), mis oli muusade asupaik.
Muusad olid kõuejumala ja mälujumalanna tütred, kaunite kunstide haldjad ning loojate vaimustajad.
Tore muuseum vaimustab külastajaid ning on vaimuhariduse paigaks, andes võimaluse kogeda ning õppida mõnusaid tööviise, mis elamise rikkamaks muudavad.
Toredatest muuseumidest meenuvad Eesti Rahva Muuseum, Eesti Vabaõhumuuseum, Norra Metsamuuseum, Inari Saami Muuseum, Mahtra Talurahvamuuseum.
Kristi Koit
õpetaja
Selline, kus tunned end nagu kodus: kõnnid ringi, puudutad sõrmega vanaaegset lauda, vaatad tõtt mõne suurmehe kujuga.
Kui õpilased ei taha Tammsaare Vargamäe muuseumist lahkuda ega vaatamata 18 eluaastale külakiigelt alla ronida, siis on muuseum omal kohal.
Mäletan ise kooliajast Võrus Kreutzwaldi muuseumi ning seda, et kui teised hoovi läksid, jäi väike kamp majja: kes uuris mööblit, kes sirvis Kreutzwaldi raamatukappi. Muuseumi mõte ju ongi ajastu, isiksuse või teema sisse minna ja seal olla. Kui ma välja tulles mäletan ainult konkreetset automaatsüsteemi, siis võin sama hästi kasiinosse minna.
See ei tähenda, et mul oleks midagi tehnoloogiliste kaadervärkide vastu. Lihtsalt on muuseume, mille tüüp ei eelda liialdamist. Aga seegi võib aja jooksul muutuda.
Näiteks Niguliste kiriku muuseumiööl sai direktor Tarmo Saaretiga fantaseeritud ajast, mil “Surmatants” on virtuaalmäng: paned kiivri pähe ning tantsidki koos luukeredega mööda kabelit ringi.
Minu lemmikmuusem on Tammsaare linnamuuseum. Alustades kohast, majast, kogu miljööst, lõpetades mitmekesisusega. Lisaks veel Tammsaare eestoa kirjutuslaud, mis on minu kõige armsam osa kogu Kadriorust.
Rein Sikk
ajakirjanik
Eesti ime otsimise konkurss on mind viinud läbi mitme muuseumi, millest paljud tänapäevaselt vilistavad, pauguvad, pilti näitavad, värisevad, tossu ajavad, lisaks kõike katsuda ja kaasa mängida lubavad. Vaimustav! Justkui Ameerikas seitsme aasta eest, mil sealseid muuseume fännasin.
Aga kõhutunne ütleb, et mõne aasta pärast väsin neist vilistavatest, paukuvatest, pilti näitavatest, värisevatest, tossu ajavatest muuseumidest.
Siis tahaks istuda mõnes veidi tolmuses külamuuseumis just sellise poolsajandi vanuse topise juures, mis kultuuriministrile ei meeldi. Ja kuulata muuseumitädi lahedat juttu sellest, kuidas kogu küla kolm päeva karukoobast piiras ja mismoodi Püssi Peedu viimaks va mesikäpale, tarude rüüstajale, surmahoobi andis.
Janika Kronberg
kirjandusmuuseumi direktor
Selline, mis rahuldab uudishimu, ent tekitab ka uusi küsimusi.
Kuigi Eesti Kirjandusmuuseum on tegelikult arhiivipõhine teadusasutus, vastab ta mõlemale kriteeriumile ja on seega minu määratluse kohaselt igati tore asutus.
Kuigi tänapäeval peab muuseum ilmselt täitma ka vaba aja meeldiva ja hariva veetmise koha kohustust ning konkureerima seetõttu kaubanduskeskuste välise atraktiivsusega. Kirjandusmuuseumil see roll puudub ja see teeb ta eriti toredaks.
Meile sisse astuvalt inimeselt võiks juba eeldada keskmisest suuremat ja sihikindlat uudishimu: suure tõenäosusega ta teab, mida uurida tahab, lisaväärtusena avastab aga küllap ka midagi muud. Näiteks saab ta soovi korral lugeda 1899. aasta Postimeest XIX sajandi lõpu aadlielamu interjööris!
