Miks “Eesti laul”?
Kui aga end teleka ette seda vaatama sättisin ning lauljate suust inglise keel helisema hakkas, tuli kohe kõik meelde. On ju lähenemas kevad, mis peale naasvate rändlindude toob kaasa ka Eurovisiooni lauluvõistluse.
Et oleks selgem
Niisiis – meie võistluse nimi on küll “Eesti laul”, kuid tegelikult võiks selguse huvides olla pealkirjaks hoopis “English Song” või siis esialgu “English Song in Estonian”.
Kaalutlusel eesti laulu inglise keeles lõõritada on muidugi oma põhjendus olemas. Läheme ju oma väljavalituga rahvusvahelisele lavale ja seal ei taibata eesti keelest ega meelest mõhkugi. Nagu teatakse vähe üldse meie riigist ja atribuutikast.
Muidugi, ikka inglise keeles peame esile tükkima, siin pole vaielda midagi. Igatahes hakkas “Eesti laulul” üksikuist eesti keeles lauljatest isegi kahju. Tundus, nagu oleks neile kõigile ette heidetud: kuhu teie tükite?
Ja isegi kui nad peaksid sel võistlusel nii kõrgele jõudma, et pääsevad Eurovisioonile, tõlgitakse ju nendegi kõhetu sõnum maailmakeelde.
Ja veel. “Eesti laulu” esimese poolfinaali osavõtjad ja nende ümber tiirlejad torkasid enamikus silma oma nooruse, hakkajalikkuse, aga ka veidravõitu riietusega. Kõik see tekitas tunde, nagu püriksid Eestit sel aastal esindama ufonaudid.
Ülekaalus oli püüd välja näha võimalikult originaalne. See andis minu meelest hoopis vastupidise tulemuse – tagasihoidlikumad jäid enam meelde ja just neile sai osaks suurem sümpaatia.
Musikaalsust silmas pidades tõusid minu arusaamist mööda esimese kümne osavõtja hulgast esile paar-kolm professionaalsemat sorti lauljat ning ansamblit, ülejäänud seisavad alles oma veel teab kuhu viiva tee hakul.
“Eesti laulu” saatejuhi rollis astus üles kogenud eurovisioonlane Piret Järvis. Jäi mulje, et Piret oli kordama pandud Katie Perry tempu – vist MTV auhinnagalal – kanda igal etteastel isemoodi kleiti või kehaümbrist. Ning jutt, mida saatejuht esinejatega rääkis, pidi olema teravmeelne, kuid jättis kohati isetegevuslikult kange ja kohmaka mulje.
Piret Järvis on ilmselgelt intelligentset sorti noor daam, kuid oma avalikel esinemistel asetatakse ta alatihti ebaintelligentsetesse olukordadesse, kus on sunnitud ütlema asju, mis talle, nagu tundub, eriti ei pea meeldimagi. Aga – show must go on! Kui rääkida “Eesti laulu” keeles.
Profihakatised, keda eespool mainisin, olid kahtlemata Ott Lepland ja Liis Lemsalu. Leplandi puhul on hakanud mõnevõrra häirima tema püüd sarnaneda oma ilmse eeskujuga ehk Koit Toomega. Nõnda et kui silmad sulgeda, tekib mulje, et klaveri taga väristab tundeliselt häält hoopis Toome. Kuhu jääb aga Lepland?
Üks meeldiv üllatus
Minu jaoks oli saates kõigele tavapäraselt originaalsele lisaks ka üpris meeldiv üllatus – viimasena esinenud ansambel veidra nimega Loss Paranoias.
Oli sihuke punt, kes jäi igas mõttes iseendaks – polnud liigseid ambitsioone, polnud kilisevaid-kõlisevaid efekte. Ja too stiilne naissolist... Lihtne oli nende laulgi, ent ometi oli seda omal moel lahe kuulata.
Vähemalt jalgpallimeeskonna suuruse žürii silmis nad küll armu ei leidnud, kuid minu rõõmuks oli rahvas järjekordselt targem – minu lemmikud pääsesid tänu televaatajate hääletusele edasi finaali!
Sügaval sisimas loodan, et just sellised muusikud esindaksid Eestit seal kus tarvis. Igatahes loodan Loss Paranoiasest edaspidigi midagi kuulda.
