|
Sellega vallandas Meikar kõige tõsisema poliitilise kriisi Eesti viimaste aja poliitikas.
Ehkki Meikari väiteid uurib nüüdseks ka prokuratuur, on raske ette kujutada, et tal võiks tagataskus olla mingeid konkreetseid tõendeid oma sõnade tõestuseks.
On väga tõenäoline, et kriminaalasi sumbub kohtusse jõudmatagi. Kuid Reformierakond eksib, kui loodab, et süüdistuse kohtulik tõestamatus peseb partei maine taas puhtaks ning võimaldab vanaviisi jätkata.
Asi on selles, et Meikari ülestunnistus on väga usutav. Rahastamisskeem, mida ta kirjeldab, on juba aastaid olnud sisuliselt avalik saladus. Selle olemasolu kohta ei puudu ka kaudsed tõendid: aeg-ajalt oleme saanud lugeda kurioossetest annetajatest, kes on parteidele loovutanud suurema osa oma ametlikust sissetulekust (toites oma peret nähtavasti vaid poliitilise vaimustusega) või kellel puudub sissetulek sootuks.
Nad on erakonna pangaarvele lähetanud väga suuri summasid. Ka avalikkuse ette ja kohtusse jõudnud korruptsioonijuhtumite sisuks on sageli asjaolu, et ametnik või poliitik müüb oma teenuseid mitte isiklikuks rikastumiseks, vaid raha hankimiseks parteile.
Kõik see annab aimu massiivsetest mustadest rahavoogudest meie poliitilises konnatiigis. Mõne erakonna patte on seni paljastatud lihtsalt suurema käraga kui teise omi.
Kui Riigikohus hiljuti kuulas riigijuhtide ütlusi Eesti liitumise kohta Euroopa stabiilsusmehhanismiga, eelistas justiitsminister Michal kohtule pidada poliitilise kihutuskõne, selle asemel et esineda oma ametile sobivama juriidilise argumentatsiooniga.
Saatuse irooniana on ta ise nüüd sattunud mõneti sarnasesse olukorda. Vastupidiselt traditsioonilisele õigusprintsiibile ootab avalikkus praegu, et justiitsminister peaks pigem veenvalt tõestama oma süütust, mitte Meikar oma süüdistusi. Kui Michal seda teha ei suuda, tuleb tal ministriametist tagasi astuda.
Michal, Lillo ja teised kõrged reformierakondlased on aga asunud hoopis vasturünnakule. Nad teevad näo, nagu ei saaks üldse arugi, millest Meikar kirjutas. Püütakse levitada inetuid vihjeid Meikari “tegelikest” motiividest ja probleemidest. Kõik see paraku vaid suurendab veendumust, et Meikar räägib tõtt.
Ja kui ta räägib tõtt, siis on Meikari memorandumi tulemused Reformierakonna jaoks kohutavad. Küsimus pole ju mingis formaalses ja sisult vähetähtsas seaduserikkumises.
Küsimus on selles, et valitsuspartei on võtnud vastu sadu tuhandeid, võimalik, et lausa miljoneid kroone altkäemaksu tundmatutelt isikutelt ja organisatsioonidelt. Küsimus on Eesti demokraatia elus ja surmas.
