Meie parim kõrgharidus

Eelmisel nädalal Tallinnas toimunud rahvusvahelise õppejõudude õpetamisoskuste arendamisele pühendatud konverentsi “Kõrgharidus – kõrgemal tasemel õppimine?” läbiv mõte oli, et teaduse ja kõrghariduse edukuse kõige olulisem mõõdik on ülikoolide õnnelikud vilistlased. Kas lihtsalt üks mõttetu loosung?

Jätame kõrghariduspoliitika koos oma keeruka tasakaaluga kulude ja kvaliteedi vahel seekord siiski kõrvale ning kirjeldame seda, millised arengud on käimas meie kõrgkoolide auditooriumides.

Toimunud kõrghariduskonverentsil arutlesid nelisada entusiastlikku õppejõudu Eestist, Põhjamaadest, Venemaalt, USAst ja kaugemalt võimalustest, kuidas teha oma igapäevatööd nii, et see eespool nimetatud “õnnelike vilistlaste” kontseptsiooni toetaks.

Sära silmades ja sihikindlus

Loomulikult on teed õnnele väga erinevad ning alma mater’i roll ei pruugi inimese elus alati ka kõige tähtsam olla, kuid meie õppejõudude osa võib olla noorte inimeste kujunemises siiski väga tähtis. Võiks minna ka lihtsama vastupanu teed ning seada sihi meie vilistlaste erialasele edukusele, kuid niimoodi kuulutaksime ebaõnnestunuks kõik need meie kasvandikud, kes näiteks reaalharidust hoopis filmimaailmas rakendavad, nagu juhtus minu esimese juhendatavaga Tartu Ülikoolis.

Tänapäevases maailmas ei tohi ülikooli lõpetaja olla fakte täis topitud kiirelt käsku täitev robot. Ülikooli eesmärk on, et noored ka pärast magistrikraadi omandamist vaatavad otsides ringi uute teadmiste ja oskuste järele.

Jah, erialased teadmised ja oskused lõpetamise hetkel on väga tähtsad, kuid need esindavad siiski vaid viie aasta stuudiumi saavutusi. Tõeliseks tipptegijaks kujunemine sellel hetkel alles algab. Ka tööandjatele on tihti kõige tähtsam värbamiskriteerium noore spetsialisti sihikindlus ja sära silmades.

Kuidas selliste üliõpilaste arengut siis saavutada? Kõige lihtsam õppetöö vorm on klassikaline loeng, kus õppejõud räägib ja tudeng on vait. Kui edukad saavad tulevikus olema spetsialistid, keda on treenitud olema kuulekalt vait?

Klassikaline stseen loengu lõpus: “Kas küsimusi on?” Kolm sekundit pausi. “Ei ole? Kohtume järgmisel nädalal.” Selline õppejõud võib-olla usub ka siiralt, et ta oma üliõpilasi aktiivselt kaasab. Tegelikult on tagasihoidlike eesti üliõpilaste diskussiooni tõmbamine tihti väga raske väljakutse isegi kõige professionaalsematele õppejõududele.

Hoopis keerulisem on õppeprotsessi suunata niimoodi, et üliõpilane peab ise aktiivselt oma tegevust mõtestama ning otsuseid tegema. Hea näide aktiivsetest õppemeetoditest on probleemipõhine õpe. See tähendab kursust, kus tudengite rühmale antakse kätte keeruline eluline probleem, mille edukast lahendamisest sõltub kursusel saadav hinne.

Oma projektide tulemuste kaitsmine õppejõu ja kaasüliõpilaste ees vastab üsna lähedalt edasises karjääris pidevalt vaja minevale oskusele oma valikuid kolleegide ja juhtide ees selgelt põhjendada. Kuid miks rühmatöö nii tähtis on? Sest peaaegu iga organisatsiooni edukus sõltub ennekõike selle liikmete võimekusest efektiivselt koos tegutseda.

Probleemipõhine õpe on vaid üks näide kaasaegsetest kaasavatest õppemeetoditest, mida Eesti kõrgkoolide aktiivsed õppejõud järjest rohkem rakendavad. Lõppenud konverentsi kahel päeval ja seitsmes paralleelsessiooni ligi sajas ettekandes jagati oma kogemusi paljude meetodite kasutamisest. Kuid märkimisväärne on juba ainuüksi osalejate hulk, mille peale ka meie kolleegid Põhjamaadest silmad suureks ajasid.

Võib väita, et tõesti paljud Eesti õppejõud on viimastel aastatel muutunud aktiivsemateks hea õpetamise eestvedajateks.

Tähtis on koostöötahe

Oma osa selles on kindlasti ka Eesti riigi kunagisel otsusel investeerida Euroopa tõukefondidest aastatel 2008–2015 üle 14 miljoni euro kõrghariduse kvaliteeti.

Selle raha eest on sihtasutuse Archimedes koordineeritud programmi “Primus” raames korraldatud tuhandetele Eesti õppejõududele sadu koolitusi, kaasajastatud õppekavu, konverentse.

Programmi käigus on Eestit külastanud ning meie õppejõududega kogemusi vahetanud vist suurem osa maailma kõrgkoolididaktika valdkonna tippteadlasi. Kuid üks peamisi tulemusi on barjääride lõhkumine ja valdkonnaülese koostöötahte kasvatamine õppejõudude hulgas.

Kõrgharidus on kogu maailmas väga kiires muutumises. Revolutsiooni põhjuseks on infotehnoloogia, mis muudab peaaegu kõik faktid ja teadmised ka ilma professorite vahendustegevuseta kõigile soovijatele kergelt kättesaadavaks.

Tuleviku parimad ülikoolid on need, mis aitavad üliõpilastel seda infokogumit mõtestada, toetavad üliõpilaste kujunemist sihikindlateks iseseisvateks otsijateks ja tegutsejateks, ning annavad ellu kaasa parima professionaalsete kontaktide võrgustiku. Kui Eesti ülikoolide koostöös on ka meie noortel võimalus sellist haridust saada, siis on meie kõrghariduse missioon täidetud.