|
Agu Uudelepp (erakogu)
Oletame korraks, et mõni eesti nimega inimene võtaks kuulutada: eesti õppekeelele üleminek venekeelsetes koolides on üks suuremaid lollusi, mis siinses maanurgas viimasel ajal välja mõeldud ja ette võetud!
Kõigepealt saaks ta muidugi kommentaariumis ja meedias sõimata. Tiblade tallalakkuja, eestluse hävitaja ja Kremli käepikendus oleks kõige viisakamad sõnapaarid, mis sellise tüübi kohta öeldaks. Kena foto kapo aastaraamatus ilmuks pealekauba.
Tavapärane poripildumine oleks alles algus. Lisaks arvataks niisuguse mõttega tegelane korrapealt salongikõlblike inimeste seast välja. Kui tuua väike paralleel, siis juhtuks seesama mis kümmekond aastat tagasi euroskeptikutega.
Paar tabuteemat veel
Kes oskaks nimetada mõne euroskeptiku, kellesse avalikus mõtteruumis väljaspool tema oma mõttekaaslaste ridu ei suhtuta kerge muigega? Teiste mõttelaadide kandjatel seda muret ei ole.
Liberaali võidakse pidada hingelt külakurnajaks, aga ikkagi inimeseks. Konservatiivi poolhulluks sõjardiks, aga ikkagi tegijaks. Sotsiaaldemokraati põhimõtteliseks keskklassi puruksmaksustajaks, aga ikkagi nutikaks. Euroskeptik aga ... no mis sa ikka oskad öelda.
Arvestades, et siinne kirjutis ilmub Maalehe veergudel, võiks veel paar tabuteemat õhku visata. Kustumatu pahameele esilekutsumise himuga sulemees võiks kirjutada, et kõigepealt tuleks ära teha haldusterritoriaal-ne reform, kus vallad pannakse kinni suhtega “üks jääb järele, kümme läheb hingusele”.
Kui pärast seda lubatakse veel midagi öelda, peaks viimase hingetõmbega karjatama, et maakoolid on oma aja ära elanud ning kiire kinnipanemine on ainus mõistusepärane lahendus. See repliik oleks viimane piisk karikasse, mis õppekeeleteemalise õiendamise ja haldusreformi järele õhkamise pärast niigi kobrutab.
Milles on asi? Miks mõni teema tekitab tahtmise seda pingutatult mitte kuulda ega kuulata, vaid lausa tagada, et sõnumikandjat enam kunagi taluma ei pea? Põhjus on lihtne.
Need tabuteemad ehk meelekeelud viitavad meie kõige sügavamatele hirmudele. Oleme nagu kauged esivanemad, kes kurja õige nimega ei nimetanud, sest mine tea, äkki tulebki?!
Eestlane ei karda enam hunti ega kuradit, isegi masu paistab jõukohase vastasena. Ajusopis istuvad aga endistviisi vaenlased, kes on hirmsamad kui eelmises lauses mainitud kolm tegelast kokku.
Me ei tohi rünnata venekeelsete koolide osalist üleminekut eesti õppekeelele, sest sellega just nagu oleksime vastu eesti rahva enesemääramisõigusele. Järeldus on lihtne – rahvana usume endiselt, et rüüstajate hordid võivad üle Narva silla valguda.
Kuni kardetakse vene keeles õppivaid vene lapsi, siis pole alateadlik küsimus mitte “kas Vene karu võib meie poole piielda”, vaid “millal ta talveunest ärkab”. See hirm summutab mälestused sellest, kuidas ise käsu korras vene keelt õppisime ja punast kaelarätti kandsime ning kuivõrd palju trotsi see tekitas.
Euroskeptikute tasalülitamine toimus samal põhjusel. Sügavalt sisse juurdunud hirmude puhul lööb maailm mustvalgeks ning olla saab kas poolt või vastu ning millegi vastu olemine tähendab automaatselt kellegi poolt olemist.
Oled Brüsseli vastu, järelikult Moskva poolt. Oled vigases eesti keeles keemia õpetamise vastu, järelikult vene keele kui teise riigikeele poolt. Mõlema näite puhul järelikult Eesti riigi ja eesti rahva kestmise vastu.
Haldusreformi ja koolide sulgemise puhul on hirm veelgi sügavam ning mure veelgi suurem. Kui valdades on raha ja koolides rahvast vähe, siis viitab see sellele, millest rahvaloenduski tunnistust andis – meid jääb üha vähemaks. Väikelinnades vähehaaval ja maal üha kiiremini, samas kindlalt, ja karta on, et pöördumatult.
Me ei taha mõelda sellele, et eesti rahvas meie praegusel kujul – heledanahaliste ja sinisilmsete soomeugrilastena – võib välja surra. Arhetüübi kadumine on juba pihta hakanud, sest linalakad me ju enam ei ole.
Mille pärast muretseme
Mida sellest järeldada? Teinekord ei olegi oluline see, millest hästi palju räägitakse või kirjutatakse. Kreeklaste või hispaanlaste võlgade maksmine ei ole eesti rahva suurim mure. Jah, teiste priiskamise kinniplekkimine ajab hinge täis, eriti kui laristajad on summa summarum meist praegugi rikkamad.
Sisimas me aga selle pärast ei põe. Ebaõiglane küll, kuid saame hakkama. Kuni Eesti saab ühisest eurokatlast rohkem, kui ise sisse paneb, on rahalises mõttes kõik hästi. Sisuliselt ka, sest turskete sõpradega on ikka julgem käia kõrtsis, kus tuntud riiukukk leti ääres laiab.
Pealegi on varemgi makstud. Praegune olukord läheb juba lahtrisse „üks kord ees või taga“.
Vaikimine – eriti meelega vaikimine, põhimõttekindel vaikimine, suud paotada julgejate vakkasisistamine, kuninga alastiolekule viitaja vaimne giljotineerimine – näitab seda, mille pärast tegelikult muretsetakse.
Oluline on see, et vaikimine ei lähe üle mittemidagitegemiseks. Sest kui valijad ei julge nõuda ja valitsejad ei taha teha, jäävad hirmud igaveseks ning meie oma meelekeeldude valda.
