Margus Mikomägi: kevadel on kohatu surmast kirjutada, ikka elust peaks...
Hiljutiselt maamessilt, mis nüüd on kuulutatud aegade suurimaks, põgenesin jooksujalu. Alguses püüdsin endale ikka kohta leida seal. Aga kärss kärnas ja maa külmund. Istumisvõimalus oli vaid neis kohtades, kus plasttopsides õlut müüdi. Mürafoon oli nii suur, et lämmatas. Üsna rumal ja vali muusika. Püüdsin selle najal müüjate maitset tabada, aga see viis selleni, et isegi metsatööstuse imed harvesterid tundusid töllmokkade väljamõeldisena.
Tõesti on raske uskuda, et innovaatiliste vidinate väljamõtlejad kodus ja õues vabal ajal taolist müra kuulavad. Aga müügimehed kogu maailmas arvavad, et nende mõtteimede kasutajad on maitselagedad sedavõrd, et neile kvaliteetkaup muidu alla ei lähe kui lahja õlle ja mageda muusika kastmes.
Inimeste peale oli sellel laadal vähe mõeldud. Pinkide puudusele ma juba vihjasin, peale selle oli enamik käimisradadest kaetud rusikasuuruste kandiliste kividega, mille otsas kehv käia kui kaevanduses.
Sellest messist sai lõpuks päris villand
Kuidas kogu see tehnikaparaad, mis ju silmipimestavalt värviline ja sireenina ahvatlev, me inimesi pangaorjandust toetama ahvatleb. Ja kui siis pärast kõnesid ja väliskülaliste esinemist Eesti country-tüdrukud laval kauboitantsu vihtuma kukkusid, helistasin Peedul elavale sõbrale, et tulgu ja viigu mind maale.
Ega ta kohe ei tulnud. Jõudsin veel selle ka ära näha, kuidas kaks ilusat keskaegsetes kostüümides tüdrukut erksate hobuste seljas avamisplatsile ennast näitama sõitsid, kuidas tõutraavlid kauboide tantsu vaatama jäid, kõrvad peadligi tõmbasid ja ära tahtsid. Piigadel oli tegemist, et neid kuulekana hoida. Ja siis üks vanem naine, ilmselt ratsutajate treener, oligi tark, võttis hobustel päitsetest ja viis nad koos kaunis riides ratsutajatega sealt ära. Viis ära enne, kui hobused lõhkuma oleksid hakanud.
Siis ma veel püüdsin sõbra perele kingitust osta, Eesti asja. Oli mett ja saia, rahvuslikku käsitööd ja arooniamoosi – kõik sularaha eest. Ja seda mul ei olnud. Ühtegi pangabussi ei leidnud ja peldiku ukse taga oli pikk järjekord...
Tarbimishullus on selle pingul vedru nimi. Kui see lahti läheb, saad enamasti ise vastu nina ja silmi. Et mitte kirujaks jääda vaid, pakun, et järgmisel maamessil võiks teha Eesti ala, kus müüakse neid asju ja ideid, mis meie omad vaid ja kus kõik lähtuks meie eripärast. Me aina ühendume ja sulandume kuhugi kellegagi, nüüd võiks jooksmise peatada ja sihti kontrollida. Mõelda, kes me ise oleme.
Kindlasti veenduksime, et oleme suurde ilma kuuluvad ilma koogutamata. Messil võiks olla ka see koht, kus saaksime valida, eelistada eestimaist, mitte vaid sellest rääkida. Küllap see suur maailm siis meid üles leiaks ja tõsiselt võtaks.
Teel Peedule ütles sõbra tütar kurvalt, et nende hoovist vist sel kevadel lumi ära ei sulagi. Mäletan täpselt, et see oli siis, kui me Tõraverest mööda sõitsime. Mõni hetk hiljem istusime sõbraga ta maja trepil, päikeselaigus jäi madalamaks sulava lumehange harjal silma konn. Lähemale minnes selgus, et neid oli kaks. Koos olid. Paarisaja meetri kaugusel on veskitiik paisuga ja jõgi. Sõbra maja on konnaperspektiivist vaadates hiigla kõrge mäe otsas.
Öö hakul koju Raplasse jõudes lugesin arvutist tähelepanuväärset, lühikest, täpselt sõnastatud maailmamudelit, kuhu poole peaks (ja mitte ainult meie, eestlased) pürgima. Juba aastaid meil muudkui kurdetakse, et meil pole suuri ideid. Et isegi vaenlane, Vene riik ei ole enam väga hirmutav.
Idee igaks eestlaste kevadeks
Kõige suurem vaenlane kogu ilmas on rumalus. Eestlastel on ka nii. Orjad tahavad orjapidajaks, mitte vabaks saada. Kuidas lollust peatada? Ülo Vooglaid räägib koolist. Maailma päästmise mudelina käsitlen siin seda mina, äkki teie ka?
Mis saaks, kui meil oleks Kool, mis suudab: “siduda piirkonnas elavad inimesed kogukonnaks; väärtustada põlvkondade järjepidevust; hoida tavasid, kombeid, traditsioone; vääristada elukeskkonda; kujundada sotsiaalset kontrolli, mis ajendab olema asjatundlik; tugevdada piirkonna elanike elujõudu; olla kultuurikeskus...” Mu meelest see on, mille poole me saaks ja peaks liikuma, iga tund ja iga päev. Kahjuks veel vaatame maailma läbi lukuaugu...
Pärast jalutuskäiku Paka mäe metsas (aegu tagasi ümbritses seda paika meri) süütan oma aias lõkke. Nende auks, kes lahkunud.
Mu naine ei luba kuivanud lillevarsi ja muud põllurisu lõkkes põletada. Ütleb seda ettevaatlikult, et mutukad ja teod pole veel ärganud, nad ei saaks isegi põgeneda. Mu lõke põleb elu auks, puuriidast võtan halud. Korjan oksarisu, mille tuul on puudelt aeda pillutanud, panen lõkkesse lisaks ja mõtlen, et sisuliselt võib ju ka kuivanud okstes elu olla. Tunnen, et jõuan oma mõtetega sesse ummikusse, kust edasi minnes oleks paslik erakmungaks hakata ja mitte süüa ka.
Patsutan vahelduseks oma kiviaia kive. Neid on tuhandeid. Arvan, et nägupidi tunnen neist vähem kui sadat. Patsutanud olen kõiki, üpris sõbra tundega käte vahelt läbi lasknud, ja mõelnud olen neile kõigile. Väikestel on oma nägu ja suurtel oma.
Oma kokkukorjatud kivide juures mõtlen vahel, et äkki ei taha see või too kivi teiste seas olla, et järsku olen teda vägisi seltskonda passitanud.
Nüüd on see kiviaiakooslus püsinud kolmandat talve, ja paaril kevadel ongi olnud nõnda, et mõned kivid täiesti ootamatutest kohtadest aias on ennast välja punnitanud. Siis olen ikka nendega rääkinud ja nad tagasi nihutanud, uude pessa küll. Kas nad on nüüd leppinud, endale sobiliku koha leidnud, ei tea.
Arvan, et me inimestena peaksime rumalusele enam vastu hakkama, kui me hakkame. Mitte leppima sellega, et mujal on hullem. Mind see “mujal on” ei lohuta raasugi, ma elan siin. Just nagu see konn tuntud anekdoodis: mis sa passid, mis sa passid, ma elan siin... Elan siin ja praegu ja mind juba hirmutab, kui Kalle Muuli saates “Olukorrast riigis” ütleb, et ärgu minuvanused lootkugi riigi abile tulevikus.
Olen 57aastane ja mind ei õpeta enam varastama, valetama ja petma selle nimel, et vanaduses väärikalt elada. Ausamaks lähen vananedes, seda küll, ja meil Eestis on ausalt raske oma vanaduspõlve kindlustada.
Kõik nägi välja elusam kui teater
Üpris raske on ennast maa-aia lõkke äärest teatrisse sundida. Võiks ju arvata, et need kaks keskkonda erinevad teineteisest täiesti. Maa-aias haub kuldnokk mu paar nädalat tagasi vahtra otsa viidud linnumajas. Teine sõelub talle süüa viia. Linnas aga...
Ma polnud kunagi käinud seal Tallinna Kaarli puiestee keldris, kus kunagi tegi teatrit Dajan Ahmet. Nüüd mängiti seal Viljandi kultuuriakadeemia lõpetaja Siim Maateni diplomilavastust “Õunamoos”.
Kunagi tegi Voldemar Panso tubateatrit. Ma ei tea, kas ta oma etenduste eel iga vaatajat tervitas, aga Siim teeb seda. Ta saab nii teha, sest kogu etendusele eelnev on nagu kojutulek.
Kui olen saapad jalast võtnud ja kitsas mängutoa eesruumis istet võtnud, küsin kohvi. Ja lavastaja teeb kannutäie, teistele külalistele ka.
Vaatan akvaariumis ujuvat üksikut kuldkala. Lavastaja Siim räägib selle kõrvale loo, kuidas keegi ostis selle lapsele ja siis ta – pisike kuldkala – sattus purgiga köögilaua alla unustusse. Räägib, kuidas elus kala akvaariumisse panduna nagu surnud oli, uimesid enda ligi hoidis ja isegi toidule uimaselt reageeris. Nüüd, päästetuna, kalakese värvid kiiskasid.
Pärast etendust saan teada, et Siimu ema, hooldekodu juhataja, oli pärast lavastuse nägemist öelnud, et elu on ikkagi elusam kui teater. See on muidugi minu tõlgendus neist sõnadest.
See, mida näen, on armastusega ette valmistatud ja mängitud kummalise armastuse lugu. Siim ja teised ütlevad, et lugu on dokumentaalne. Tegijate endi elust maha kirjutatud siis. Muude mõtete seas, mis vaatamisega kaasnesid, jääb kestma üks: praegustele noortele teatritegijatele on omane pihtimuslikkus ja usk armastuse kõikevõitvusesse.
Julgen kinnitada, et see usk ei ole oma eri vormides naiivne, on lihalik ja mainegi, aga ma usun koos teiega, noored tegijad, ses õunamoosis, kuhu olen koos teiega elama sattunud.
