Mäletage hirmu!
Mul tuleb meelde, kui ma väikse poisina 1980ndail kooli hakkasin minema. Siis käis rahva seast läbi mitu kuulujutulainet, et koolid lähevadki vene keelele üle. Ja ega need päris kuulujutud olnud. Venestamispüüdu oli õhus. Me keeleteadlasedki pidid rindejoone moodustama.
Mina kogesin pigem säärast ebamäärast hirmu. Kartsin tollal ka paraade – jaburat rahvahulka sõjaka mürtsuva muusika saatel hurraaaa! (siiamaani ei meeldi!) karjumas ja kuskile marssimas, isegi õhupallid ei leevendanud seda.
Veel enam pelgasin toda võõraste kriksatrullidega keelt, mis lisaks susises ja sisises – praeguseni ei paindu mu keel üle paari sisihääliku hääldama. Aga mäletan toda hirmu, et äkki peangi selles keeles õppima. Siis ei saa ma ju millestki aru!
Kujutan ette, et Lasnamäe, aga veel enam Ida-Viru, Narva lapsed, kes vaevu eestikeelse keskkonnaga kokku puutuvad, tunnevad praegu samasugust hirmu tolle võõra ja justkui kättesaamatu ees.
Me tulime alles ühest riigist, kus n-ö integratsiooni põhivahend oligi hirm. Kuidagi ei tahaks näha sama praeguses maailmas, mida me ise ehitame. Mitte et vene koolides ei peaks eesti keelt õpetama väga suures mahus – jutu- ja lugemispõhistes ainetes rohkem jne. Aga see üleminek peaks olema järkjärguline ning kahe keele paralleelne kasutamine võiks säilida gümnaasiumiski.
Mulle meenub soomeugrilaste olukord Venemaal – nad õpivad oma keelt alg- ja põhikoolis paar tundi nädalas. Ja kõik. On oht, et me näeme neid keeli elavate kultuurkeeltena viimaseid põlvkondi, ka suuremaid neist, kui see nii jätkub.
Eesti ei tohiks olla samasugune, kohe kuidagi ei tohiks. Hirmu tuleb mäletada kas või selleks, et luua lastele maailm, kus see neid ei valitseks.
