Maire Aunaste: Miks rõõmsat meelt ei õpetata?
Ühel päeval ütles treener, et täna harjutame... rõõmu väljanäitamist. Juhuks kui ühel päeval võistlustel oma esimese värava saate. Et mõelge nüüd – värava saate, aga rõõmu välja näidata ei oska, ütles mees, kes teadis, et võidust tähtsam on mängimise rõõm.
“Te ei mõtle seda ometi tõsiselt!” ei uskunud poisid oma kõrvu ega liigutanud ennast murul mitte üks tonks. Treener näitas siis ette, kuidas rõõm välja näeb: tantsis, viskas tiritamme, huilgas nagu metsaline...
Ja siis ma mõtlesingi, et tõsi ta on – rõõmus olemist ei õpetata kusagil. Seda, kuidas edukas ja esimene olla, õpetatakse igal pool ja läbi elu. Mida aga saavutatuga iseenda sees peale hakata, see on igaühe oma asi. Rohkemgi veel: ole tagasihoidlik ja ära eputa oma õnnega, on vähemalt meie laiuskraadil tavaks öelda.
Esimene erinevus, mida Ameerikast tagasi tulnuna Eestis märkasin, oli vaikus tänavatel. New Yorgis ümisevad inimesed tänaval kõndides häbenemata laulda. Isegi kodutud laulavad. Sest nad on rõõmsad.
Miljonärid on rõõmsad harvem, sest neil on muresid rohkem. Aga mida on kaotada ühel vaesel inimesel? Mitte midagi peale tervise ja hea tuju. Ja et rõõmus meel hoiab ka tervise korras, seda teadsid juba meie esivanemad.
Mu vanaisa, kes rääkis päevas mitte rohkem kui kuus sõna, laulis heina niites nii, et varesed jäid vait. Ja mäletan tüdrukupõlvest, et kui mu isa istus katuseharjal ja seal midagi kopsis, siis jorutas ta ikka laulda. Või vähemalt vilistas.
Hilisemast ajast on mul mulje, et eestlased laulavad kooris eelkõige sellepärast, et vähemalt paar korda nädalas ametlikult õnnelik olla.
Sel sügisel olen palju käinud inimestega kohtumas väikestes maaraamatukogudes ning rahvamajades. Lelles ehmatati mind paar nädalat tagasi sellega, et nii kui välisuksest sisse astusin, hakkas külakapell mängima. Mitte sügavast austusest pealinnast kohale sõitnud külalise vastu, vaid näitamaks, et ka suurtest maanteedest eemal oskab rahvas rõõmus olla.
Käru raamatukogus nägin pärast kohtumist peolauda, millist mäletan vaid möödunud sajandi 60ndatest oma maal elavate sugulaste juures: seljankast šokolaadikringlini – kõik oli olemas! Kahjuks oli mul aega ainult suppi süüa, sest Eidapere rahvas kahekümne kilomeetri kaugusel oma külakapelliga juba ootas.
Tuleb tunnistada, et need eakad, tihti ilma meesteta jäänud naispensionärid, on Eestimaal kõige rõõmsam rahvas. Nad tunnevad elu ja inimeste vastu huvi, nad tähistavad üksteise sünnipäevi ja teevad käsitööd, nad laulavad silmade särades ja löövad tantsu hoolimata sellest, et ümber nende piha ei hoia juba ammu kinni mehe käed... Sest tantsida saab ka naistega omavahel!
Mõnikord võtan neisse rahvamajadesse kaasa oma vana Ameerika muusikaga plaadid, et inimesed saaksid meelde tuletada, milline üks ilus muusika on... Ja pole kunagi juhtunud, et naised omavahel tantsima ei hakkaks. Sest ega elust rõõmu tundmine sellega veel lõpe, kui mehed kõrvalt kadunud on.
Viimases “Tantsud tähtedega” saates imetlesin, kuidas Ženja Fokin paso-dooblit tantsis. Mitte seda, kuidas tal käed ja jalad liikusid, vaid seda, kuidas rõõm noore mehe igast liigutusest välja paistis.
“Olen selle tantsu selgeks saamisest unistanud ammu,” tunnistas Ženja pisut hiljem. Siis, kui ta saatest juba välja kukkus. Kahjuks. Aga tervelt kolm minutit oli kogu Eestimaa näinud, kuidas üks mees oskab õnnelik olla! Ja see on tunne, mis paneb rõõmupisarad jooksma.
Neil õhtutel, kui mina õnnelik olen, ei raatsi ma kuidagi magama minna. Ma tahan oma õnne läbi ja üle mõelda. Ma tahan oma selle päeva rõõmud sügavale hinge nagu riiulisse ritta panna, et homsetel õnnedel ikka ruumi tulla ja olla oleks. Ka siis, kui teised neid ei näe.
