Lätis on ka Latgale ja latgalid
Lutsi maarahvas
Pere autosse, ja nii põrutasime ühel ilusal suveõhtul Metsavenna talu juurest üle Läti piiri ning keerutasime Apest alla Ludza (Lutsi) suunas. Kohati tuli ette inimtühje, kuid korraliku vihma järel päris hästi sõidetavaid kruusateid. Kui Kārsava kandis Ludza teeotsast mööda sõitsime, siis jäi vähe puudu, et oleksime Goliševa-nimelises külas hooga Vene piirile sõitnud. Vene poisikesed ja Läti piirivalve juhatasid eestlased uuesti õigele teele.
Kummalisel kombel algas, kulges ja lõppes me mõnetunnine retk üsna samades paikades, kust kaudu osa võrokesi XVIII sajandil Latgale idaserva välja rändas. Oskar Kallas uuris seda lutsi maarahvana tuntud rahvakildu XIX sajandi lõpus, kui nende arvukus ulatus üle nelja tuhande ja arhailist võru keelt kõneles neist veel umbes 800. Täna on lutsi maarahvast järel veel legend, mida kohalikud inimesed mäletavad, ja pisut jälgi toponüümikas.
Latgale etniline koosseis on erakordselt kirju. Suured kultuuriseltsid on Daugavpilsis venelastel, valgevenelastel, poolakatel, leedulastel, ukrainlastel, juutidel, tatarlastel ja mustlastel. Tähelepanuväärne on see, et eraldi seltsid on lätlastel ja latgalitel.
Lätlasi pole seal kunagi väga palju olnud, praegu alla 20 protsendi. Kooliharidus on aga Lätis üles ehitatud nii, et läti keelt omandamata pole edasi jõuda võimalik. Niisama kirju on Daugavpils usukuuluvuselt: katoliiklased, õigeusklikud ja vanausulised, juudid, luterlased.
Ka latgalid on rahvas
Kuigi latgalid on oma hõimunime järgi Lätile nimegi andnud, peavad nad end tõrjutuks. Lätlased neid eraldi rahvaks pidada ei taha. Latgalid ütlevad kibedusega, et riik hoolitseb läti keele eest ja veel liivi keele eest, millel on alla 10 kõneleja järel, aga 150 000 latgali pärast muret ei tunta.
Mahasurumine, mis sai alguse president Kārlis Ulmanise ajal, kestab ka pärast Läti iseseisvuse taastamist. Tänapäeval trükitakse aastas kümmekond latgalikeelset raamatut ja selleks tuleb toetus omavalitsustelt, mitte riigilt. Latgalid on keelelt lähedasemad leedulastele kui tänapäeva läti kirjakeelele.
Peale selle on nad muust Lätist erinevalt valdavalt katoliiklased. Latgalid ütlevad, et nad on Lätilt tahtnud pisut autonoomiat ja kirjakeele staatust, aga selle eest on lääneläti ajaloolased neid punasteks ja Läti iseseisvuse vastasteks tembeldanud.
XIX sajandi lõpus tabas Latgalet eriti tugev venestamislaine, ladina tähestiku kasutamine keelati ja emakeelset kirjavara trükiti salaja võõrsil. See põhjustas ka rahvusliku ärkamise hilinemise.
Läti ajalukku on kinnistatud eeskätt Francis Trasuns (1864-1926), kes poliitilise liidrina seisis Latgale Lätiga ühendamise eest. Teine suurkuju Francis Kemps (1876-1952) oli Trasunsiga teravas opositsioonis kui Latgale omavalitsusliku ja kultuurilise staatuse nõudja.
Samal ajal kui lätlasi on rahvusvaheliselt survestatud venelaste olukorra pärast, pole latgalite probleem vähimatki tähelepanu pälvinud. Ühelt poolt on latgalid ehk liiga palju Läti patrioodid, et minna oma hädasid väljapoole kurtma. Teisalt pole nende kultuuriliikumises praegu vist ka sellise haardega tegelasi, nagu oli kunagi Kemps või paguluses tegutsenud õpetlased Mikelis Bukšs (1912-1977) ja Leonards Latkovskis (1905-1991).
Võiks kujutleda olukorda, kui meil oleks Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti ühes tükis. Kas lõunaeesti keel ja meel peaks vastu, kui ümberringi on umbkaudu pool elanikkonnast venekeelne?
Eesti on terviklik ja ühtviisi hooldatud Saarest Setuni, aga Läti näib märksa hapram ning kahe kultuuri üleminekuala on selgemini nähtav. Viis aastat tagasi hääletas Daugavpils Euroopa Liitu astumise vastu ja ka ülejäänud Latgale oli üpris skeptiline. Just nüüd hakkasid tekkima eeldused, et suhtumine muutuks, aga majanduslangus teeb oma töö ja see häälestab inimesed taas protestile.
Eesti ja Läti edu on olnud ajaloos teineteisega tihedalt seotud. Siiski me ei peaks arvama, et kõik, mis Lätis on head, on tänu liivlastele, luteri kirikule ja Võnnu lahingule. Tegelik Läti on palju keerulisem ja rikkam.
