Lapsel pole aega oodata
Tänavu I kvartalis oli toimetulekutoetuse saajate nimekirjas 6177 lastega perekonda, mida on tervelt 86% rohkem kui 2009. aastal samal ajal – sellest saab järeldada, et majanduslikud probleemid ja vaesus kimbutavad järjest suuremat hulka peresid.
Kui majanduslangus kestab, töökohti juurde ei tule ning omavalitsused ei hakka oma lastega peredega tõsisemalt tööd tegema jätkub see tendents tõenäoliselt veel mitu aastat.
Lastega perede vaesuse leevendamiseks saavad kõige kiiremini midagi ära teha just kohalikud omavalitsused.
Üks huviring igaühele
Tõsi, riiki võib süüdistada näiteks selles, et meil pole siiani riiklikku laste ja perede poliitikat ega riiklikke tegevuskavasid, ehkki sotsiaalministeerium on sellekohaseid ettepanekuid valitsusele esitanud.
Isegi kui perepoliitika arengukava loodaks, võtaks selle rakendumine palju aega, aga hädasolevad pered vajavad reaalset abi kohe – neil pole võimalik mitu aastat oodata.
Riik võiks kaaluda toimetulekupiiri tõstmist. Praegu on palju peresid, kelle sissetulek jääb täpselt selle piiri alla, aga nende majanduslik olukord on sama vilets nagu nendel, kes toimetulekutoetust saavad.
Kiire tegutsemine on aga omavalitsusametnike võimuses. Iseasi, kas selleks jagub aega, tahtmist ja oskusi.
Tihti on nii, et kui puudust kannatava pere ema või isa läheb omavalitsusse toimetulekutoetust taotlema, laseb referent või vallasekretär tal avalduse ära täita ja ongi kõik – lastekaitse- ega sotsiaaltöötajaga vanem kokku ei saagi.
Ta ei julge hakata ise oma muredest rääkima. Ta ei julge tunnistada, et ei saa oma tütart rahapuudusel huviringi panna või et pojale on hädasti sügisjopet tarvis.
Sellepärast on vaja, et sotsiaalametnikud leiaksid aja selliste peredega isekeskis maha istuda, et saada teada, millest nad konkreetselt puudust tunnevad.
Sellised individuaalsed kontaktid ei tohiks üle jõu käia – näiteks ühes keskmise suurusega vallas elab umbes 15 lastega peret, kes saavad toimetulekutoetust. See ei ole nii suur arv, et sotsiaaltöötaja oma tööd õigesti planeerides nendega rahulikult vestelda ei jaksaks.
Just nii saaks ennetada selliste perede teket, kus on palju tõsiseid muresid, mitu võlga ja lapsed, kes tunnevad end tõrjutuna.
Ei tohi oodata, millal neil elekter välja lülitatakse või nad kolmanda kiirlaenu juurde võtavad – lastekaitse- ja sotsiaalametnike töö pole ainult tagajärgede likvideerimine, vaid ka nende ennetamine.
Omavalitsustel on sellistele peredele erinevaid ühekordseid toetusi, aga lisaks neile võiksid nad võtta enda kohustuseks tagada igale lapsele võimalus osaleda ühes huviringis – kui vanem ei suuda ise seda kinni maksta, peab selle eest tasuma linn või vald.
Huviringis osalemine on tähtis igale lapsele, aga eeskätt nendele, kes on õppetöös nõrgemad. Just huviring annab neile võimaluse saada positiivseid emotsioone ja kogeda eduelamusi. See väldib ka seda, et laps jääb üksikuks, mis on juba praegu väga tõsine probleem.
Ei oota utoopilist abi
Küsitlesime hiljuti toimetulekutoetust saavaid peresid ning selgus, et 27% nende perekondade lastest käib vähem väljas ning nende sõprade hulk on kahanenud.
Pikemas perspektiivis võib see aga tähendada suhtlemisraskuste teket ja tõrjutuks jäämist, samuti jäävad lapse võimalused välja arendamata ning ta ei pruugi täiskasvanuna endale mingeid huvialasid leida.
Samas uurimuses selgus, et kõige rohkem vajaksid pered abi lastele vaba aja tegevuses osalemise võimaldamisel, lasteriiete ja sporditarvete muretsemisel ning lasteaia kohamaksu tasumisel.
Aga kui laps ei saa enam lasteaias käia, kannatab tema areng ning ema peab temaga töölt koju jääma – see süvendab pere vaesust veelgi. Sellised pered ei ootagi mingit utoopilist abi, vaid peavad silmas eeskätt hädavajalikke asju oma lastele.
Just avaliku, kolmanda ja ärisektori koostöö on siinkohal väga oluline märksõna ja kindlasti saaks midagi kogukonnapõhiselt ära teha. Näiteks luua tugigruppe või perekeskusi, korraldada spordivahendite laenutus ja otsida firmasid, kes on valmis lapsi spordiriietega sponsoreerima.
Hea näide on Viljandis asuv Päikesekillu perekeskus, kus õpetatakse vanemaid säästlikult majandama ja kokkuhoidlikult süüa tegema.
Sellest võiks eeskuju võtta – igas omavalitsuses leidub ju paar kokka või käsitööõpetajat, kes oskaksid kohalikele naistele häid näpunäiteid jagada.
Inimesed, kes on valmis teisi aitama, ei ole kuskile kadunud. Oluline on märgata ja aidata enne, kui puudust kannatavate perede lapsed pöördumatult vaesuse rattasse satuvad.
Laste vaesuse teemat käsitletakse ka tänasel konverentsil “Mõtle ja räägi kaasa vaesuse teemal” Tallinna ülikooli konverentsikeskuses.
