|
CORBIS/SCANPIX, fotomontaaž
Õige ja vältimatu oli me Euroopa Liitu astumine, paratamatu ja püha ka eurotsooniga liitumine – see on meie ametlik ideoloogia, mis suutnud vastuhääled edukalt marginaliseerida. Me ju kuulume traditsiooniliselt sellesse väärtusruumi? Me ei taha ju enam(al määral) sattuda idapoolsete mõjusfääri? Me ju oleme valged inimesed, me ju tahame astuda üht sammu arenenud maailmaga?
Jah, ega ma pole ise ka leidnud põhjusi kõige selle vaidlustamiseks. Euroopa on kõigele muule lisaks (või ikkagi ennekõike) olnud väga tarbijasõbralik, mulle meeldib seal reisida, “Euroopa” tagab teatud kindla kvaliteedi. Hotell E. Soe vesi, klosett, WiFi ja puhtad käterätid. Kõik see on nii õdus, nii käepärane. Aga mis siis, kui ühel hetkel enam koju tagasi ei pääsegi? Kui öeldakse, et see euronormistatud hotellituba ongi nüüd su kodu ja ühelegi teisele sul enam õigust pole?
Nii hulluks need asjad muidugi ei lähe. Veel. Ent juba õige mitmenda Saksa übersturmbann-bürokraadi resoluutses toonis jutt “suuremast poliitilisest ühtsusest” või lausa otsesõnu Euroopa Ühendriikidest kui majanduskriisi ainuvõimalikust lahendusest paneb siiski rahulolevat tarbijatki küsima (nagu võllas lõppu ootavaid Rosencrantzi ja Guildensterni) – kuidas me nüüd siis siia jõudsime? Kas oleksime kuskil saanud öelda “ei”? Või saame ehk veel öelda?
Silmaklappidega oivikud
On meil neid ütlejaid? Me riikliku liini tänaseks olemuseks on ikka meeleheitlik meeldimistahe. “Ühiste euroopalike väärtuste” praegusest seisust ollakse ilmsesti ka poliitika kõrgtasandil juba nii palju aru saadud, et jõudsime peole siis, kui teised juba lääbakil. Ise kaine juhi rolli välja ei kanna (see on Saksamaa), aga pelgaks teiste okse koristajaks ka ei taha jääda.
Nii katsume ikka esimeste seas kaine juhi kõrvale trügida, et saada “jõuluks koju”. Aga kaine juht saadab meid ikkagi lapiga läbusaali tagasi...
Mitte et meil peaks kõiges küüned enda poole olema. Kreeka toetamine olnuks omamoodi õiliski, kui see lähtunuks siirast empaatiast (miks ei peaks me Euroopas suutma laulda “Ei ole üksi ükski maa?”). Aga pigem oli selle ajendiks ikka kasvukompleksi võimendatud ülipüüdlik oiviklus. Ja oivikud on pahatihti silmaklappidega. Nüüdki väidab rahandusminister, et Euroopa stabilisatsioonimehhanismiga liitumisele alternatiivi pole, plaan B
puudub; aga ons seda tõsiselt otsitudki? Põhjamaade jätkuvat idealiseerimist ammuse romantilise kuuluvusiha ajel on siiski raske tõsiselt võtta – elukvaliteedi-eldoraadot iseloomustavad paraku etnoummikud, perepussitamised ja Breivik...
Valmislahendustega leppimine on muutunud harjumuseks, ja seda mitte ajuolluse nappusest, vaid isemõtlemise ebarentaabluse tõttu. ESM pole ju kaugeltki ainus teema, mille puhul on valitsustasandil võetud hoiak, et teised (loe: suuremad ja tähtsamad) Euroopa riigid on poolt ja meie jääme isegi viivitades väga ebamugavasse olukorda, saati siis vastu hääletades.
Valitsejad ei taju end kodanikuühiskonna täieõiguslike liikmetena ja protsesside mõjutajana isegi siis, kui nad suurvõimude lobistide sabas sörkides on rahvast rumalamaks osutunud, naerualuseks jäänud (nt ACTA küsimuses); prevaleerib nõukogude ajast õpitud konformistlik käitumine, mugandumine.
Mugandumusliku poliitkäitumise kriitikat sildistavad “eliiti” kuulujad seejuures demokraatia ohustamiseks ja isegi riigi vaenlaste huvide teenimiseks, ehkki nad ise on harjunud avalikust õiglustundest üle sõitma.
Ilmsesti on paljude otsuste taga ikkagi ennekõike arusaam, et ka kogu parteilise korporatiivsuse ja valijate paksunahalisuse juures pole aujärg sel maal kummati igavene ega ammugi end alfaisaseks pidava karjeristi ambitsioone rahuldav; tõeline aujärg on ikka “vanas Euroopas”.
See on õigupoolest sisse õpitud juba komsomolis, ehkki toona oli “soe koht” teises ilmakaares. Ehk plaanivad homsed eurokarjeristid lapselastele pajatada, kuidas nad kunagi rahvuslike huvide kaitsel “süsteemi seestpoolt õõnestasid”?
“Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga – ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga,” sai Ado Reinvald kunagi eestlased laulma. See oli ammu.
Euromatsi tublidus on paraku koogutaja tublidus; Eestist on saanud saksale (või Saksale) “küürakas kaissukippuja”, kui laenata ühe varasema kurikuulsa kaisuküüraka Uno Lahe fraasi.
Lahe aatekaaslast Gustav Naani on viimasel ajal ka ikka-jälle meelde tuletatud – kuidas ta tahtis saada orjapidajaks, mitte vabaks. Aga kupjakompleksi armetus peaks meile ometi olema sajanditega pärale jõudnud – nii mõtlejast saab ikka ja alati vaid isandaillusiooniga ori, mitte eales ise isand.
See “kaissukippumine” pole ju ainult Eesti praeguse poliitilise eliidi mõtteviis; säärase eliidi kujunemine on tingitud elutunnetuse laiemast kandepinnast.
Euroopa võib olla ka kodu
Poliitilise status quo püsimine eetikapilastuste kiuste annab tunnistust sellest, et suur(em?) osa eestlasi on oma loomult samuti mugandujad. Olles sunnitud valima majandusliku heaolu ja aadete vahel, eestlane küll kõhkleb, kirub ja kurdab, taob vastu rindagi, aga viimaks valib vaikselt ikka esimese.
Nuttes ehk küll teise pärast krokodillipisaraid, ent end peagi veendes, et majanduskasv tähendabki enesemääramist, auto autonoomiat, suvila suveräänsust.
Kui välissurve tugevneb ning võetakse jutuks Euroopa Ühendriikide vajalikkus, sagenevad küll manamised, kuidas euroliidul polegi palju vahet Nõukogude Liiduga – aga ei taheta tunnistada, kuidas ise oma häältega ja vaikimistega sovetlikke käitumismalle taastoodetakse.
Kuidas nõukogulikule mugandumisele, sabas lentsimisele piir panna? Hakata looma Euroopat, mille suhtes poleks kartust, et sinna kuulumine võib muutuda alandavaks ja ahistavaks, Eesti enesemääramisõigust majanduskasule ohverdavaks? Ehk on vältimatu mõelda alternatiivsetele lahendustele suurte surve kiuste?
Pole minulgi käisest imesid (või IMEsid) puistata – aga alustuseks arutelugi. Euroopa ei pea olema hotell ega võõra mõisa rehi; Euroopa võib olla ka paik, kus on kodu.
