|
Ants Aaman
Kõvem öökülm oleks küll kurjast ... aga ... on üks asine palve, mida sellistel puhkudel mõelda – Looja, aita mul muuta, mida saan, ja palun aita leppida sellega, mida ei saa. Aita mul leppida ... nõnda palju tundub olevat just seda “suurt” ja me kinnitame, et nii nagu on – nii ongi normaalne, paratamatu.
Ohtlik mõtlemine
Me oleme mõtlevad olendid, hoolimata teatud soovidest moodustada meist tarbivat massi, kõrge kasumlikkusega.
Mõtted – mõtlemine, see peenmateeria on suunatav, muudetav ja nii on muudetavad suhted ja suhtumised. Mõtlev inimene on ebamugav, tahaks nii hoida teda argivajaduste ja “parema” materiaalse kindlustatuse lõputus rattas.
Mõtlev inimene võib teha ootamatuid valikuid, võib esitada ebameeldivaid küsimusi, võib kritiseerida – ka iseend ning seeläbi muutuda ja muuta.
Küllap nii mõnigi võis naeruks panna tänavust konnade aitamise aktsiooni – et mingi tühise külma olevuse pärast häiritakse kiiret kulgemist helgema tuleviku suunas.
Mulle meeldib väga! See mõte ja et läheb korda. Inimene kipub unustama. Kipub võtma liiga loomulikult kõike olulisimat – hingatavat õhku, joodavat vett, elavat maad.
Kipub ka unustama enda füüsilist olemust. Oleme ise ju vesi, inimese vormi võtnud mõtlev vesi. Proovige üks ööpäev läbi saada lonksugi joogiveeta, proovige – kirgastav ja paneb mõtlema.
Päevikut võib ka pidada, tunni kaupa. Hakkad mõistma, miks allikad ja jõed olid pühad ja on, miks kaevu ei sünni sülitada. Vesi ringleb, puhastab ja puhastub liikumises, ka meis, olles meie olemise garant.
Aga miljonid vaevlevad veepuuduses, meeleheide ajab rahvad liikvele ja sõjad puhta vee nimel pole fantaasia.
Meie siin elame nagu rotid viljasalves, kuigi on meilgi paiku, kus puhas joogivesi raskustega kätte tuleb.
Veevara – see on meie tähtsaim ja kalleim vara, veest sõltuv kalleim sidusvara on meie inimesed.
Uus põlvkond
Võimalik, et saabuv uus ajastu toob inimestele üleüldise mõistmise – me ei ole keskkonna või selle osiste omanikud, vaid kõigest üks osa tervikust.
Kaovad mesilased või kaovad konnad, tegelikult pole mingit põhjust, miks inimene liigina ei võiks kaduda. Kogu tehnilis-teaduslik-sõjalisest võimekusest hoolimata. Õigemini selle võimekuse abil. Nukker – surime välja, sest olime nii edukad ja intensiivsed igal alal (loe: olime nii kuramuse ahned ja reostasime ropult).
Inimene saab elada oma elu nii, et võimalikult vähem saasta maha jääb. Edukuse olulisim kriteerium ei tohiks väljenduda kasumlikkuses, pigem ressursisäästlikkuses ja keskkonna koormamise tasemes.
Usun uude põlvkonda. Soovin väga, et noored tooks kogu Eestile uue pürgimuse – saada ja olla igas mõttes Euroopa Liidu roheliseks riigiks, kus otsitakse ja käivitatakse julgeid ja peavooludest erinevaid ideid ning kus naljalt ei öelda – vot teisiti ei saa lihtsalt.
Siis õnnestub viia elu edasi nii, et ei pea hüüdma Hamburgi ja Berliini noorte kombel: pole muud võimalust kui revolutsioon!
