Teisel poolel on aga need poisid, kellele põhikool ühel või teisel põhjusel on üle jõu käinud: kui president kiidab kaitseväe seaduse muudatused heaks, saavad nad Eesti kaitseväkke teenima minna!
Mis sest et kaitseväe keskmine haridustase võib niiviisi langeda, see-eest on aga vaenlase vastu minejaid rohkem! Ja kuhu (mujale) selle kuue klassiga tänapäeva ühiskonnas õigupoolest minna ongi?
Kõik see ei tähenda, et ühtede suund ja valik teiste omast parem on. Jah, me võime kuldpeade üle vägagi rõõmustada, aga olulisel osal neist on ka kuldsed plaanid: lennata nii kõrgele, kui tiivad kannavad. Ikka kaugematesse ja nimekamatesse ülikoolidesse.
Ja kui nad kord juba läinud on, siis kuidas neid tagasi tuua? Kas või suvepuhkuseks, veelgi kindlamalt aga pensionipõlveks – maalilise Lõuna-Eesti järve ääres asuva suvila ette pingile võõrkeelset teadusteksti uurima.
Hoopis enam peame Eesti elus arvestama mitte nendega, kes kõike oskavad – õpivad hästi, mängivad klaverit, teevad rahvatantsu, kirjutavad näidendeid, tulevad Eesti meistriks ning jõuavad selle kõrval olla ka oma vanematele sõnakuulekad lapsed –, vaid nendega, kes eelnenud valikust ehk ühe-kahe asjaga kuidagi hakkama saavad.
Kui koolis nende enesekindlusele puuvasaraga virutada (millega sa puupea pihta ikka põrutad!), pole sellest abi. Pärast peame hakkama tegelema mahatambitute enesekindluse tõstmisega.
See pole vaid oletus: Eestis juba käib töö nendega, kellel enesekindluse puudumine takistab tegemast isegi kõige vähemat, mida ühiskonnas elamine nõuab.
Kuidas nende enesekindlust hoidma peaksime? Vähemalt põhikoolis peaks noort hindama eelkõige selle põhjal, millised võimed tal on ja kuidas ta neid kasutab.
Jah, seda põhimõtet järgides pandud neli ja viis võivad küll määratult erineda ning õpetaja subjektiivsus enam esile tulla, teistpidi on võrdlus selge: viis tähendab, et võimed, olgu nad nii suured või väikesed kui tahes, said täielikult rakendatud.
Kolm tähendab aga mitte seda, et siin ongi tüdruku-poisi lagi, vaid et ta ei pingutanud piisavalt.
Probleem tekib niiviisi hinnates muidugi gümnaasiumi lõpus, õigemini ülikooli astumisel, aga selle lahendavad nii või teisiti lõpueksamite eest saadud punktid või edukalt sooritatud sisseastumiskatsed.
Isegi kui kõik kõrghariduse karjamaale ei pääse, on tulemuseks siiski tosin õppeaastat pingutanud noored, kes valmis ka edasi pingutama.
