Kuidas kolhoose lõhuti
Jääb üle vaid imestada, kuidas toona jagati kolhoosivara laiali nii, et mõõtühikuks oli 1 lehm. 1 lehmühik võrdus 500 krooniga ehk 31.96 euroga. Ja kõik sai jagatud – nii õiglaselt kui ebaõiglaselt, et tekiks uued omanikud.
Ehkki toonased sündmused on ammu ajaloo hõlma vajunud, kisti teisipäeval Tartus peetud põllumajandusreformi konverentsil vanad haavad jälle lahti. Nimelt ei täitnud põllumajandusreform oma esialgset eesmärki minna kolhoosikorralt üle valdavalt talumajapidamistele.
“Sellist talutaastamise aadet ei tule enam kunagi!” kahetses talumeeste esindaja Ants Aaman, et 1990. aastate reformidega lasti käest hea võimalus täita Eestimaa jõuliste taludega. Talupidajad väidavad, et nad ei saanud peale lagunenud masinate ja praaklehmade suurt midagi, nii et talud suunati reformiga joonelt vaesuslõksu.
Kritiseerivad ka praegused suurtootjad, suur osa kolhoosivarast jagati nii, et majandite varemetele oli raske luua elujõulisi tootmisüksusi.
Kui neid vastastikuseid süüdistusi sõna-sõnalt uskuda, oleks praegu meil maamajandamise asemel kaos. Ent edukaid on nii talude kui suurtootjate seas.
Eesti maainimene on ikka uskumatult visa – sajandi jooksul mitu reformi üle elada ja ikka püsima jääda. Mõisad taludeks, talud kolhoosideks, kolhoosid taludeks.
“Maal on kõiki vaja – nii suuri kui väikesi! Kes jaksab labidat hoida, tulge ja tehke!” tõi esile põllumeeste esindaja Juhan Särgava, et kolhoosihaavad tuleb unustada, sõjakirves suurte ja väikeste vahel matta ning kokku hoida.
Sest nii suur- kui väiketootjatel on nüüd ühised sihid – oma turg kodumaise toiduga täita ja saavutada euroliidu toetuste võrdsustamine. Sest juba me impordime 30% toiduainetest, ometi võiksime oma rahva ise suuremal määral toita.
