Kui me enam ei usu, kaob kõik
Ükskord võib nii juhtuda ka Eesti riigiga. Valitsus röögatab küll, et elu kvaliteedilt saame tulevikus olema peale paradiisi järgmine koht, aga rahvas enam ei usu. Ning kui ei usu, pole nõus ka ohvreid tooma.
Praegu oleme veel ohverdaja-rahvas. Seda kinnitab valmidus olla nõus nii hindade tõusu kui ka palkade alandamisega. Sest muidu ei püsi ettevõtted ega majandus. Ning kui majandus ei püsi, ei püsi ka riik.
Aga just riik, see ühiselt vabaks lauldud Eesti kannab edasi lootust, et me endiselt (maailma parimad) eestlased oleme. Millele lisab kaalu alaline lohutus, et vähemalt lätlastest oleme me küll paremad.
Meil ongi praegu Lätist parem seis. See tähendab, et meie tunneme end Eestis paremini kui lätlased Lätis. Isegi venelased tunnevad end Eestis paremini kui lätlased Lätis.
See aga peaks meid hoopis rahutuks tegema, sest kui ka meie vaim murdub, edukuse utoopia kildudeks puruneb, jookseme siit ilmselt sama kiiresti minema kui lätlased Lätist. Siis aga palgatakse “meie armsa isamaa” majanduse heaks tööle need, kelle jaoks “Tõde ja õigus” on lihtsalt viieosaline täiskirjutatud paberihunnik.
Eestlaste kultuuriga peab rohkem tegelema, väidab inimarengu aruande peatoimetaja Marju Lauristin. “Sest kui me unustame Vargamäe Andrese, siis ei jäägi meie lastel muud üle, kui Vargamäelt minema minna,” väidab ta Maalehes.
Praegu on kõik veel hästi. Konkurentsivõime edetabelis oleme 142 riigi seas 33. kohal (Leedu 44., Läti 64.). Iga teist Eesti elanikku rõõmustavad siin viimase kahekümne aastaga aset leidnud muutused. Kurvastajaid on vaid viiendik.
Samas on Eesti tuleviku kohal sünged varjud – meid on vähe ja aina vähemaks jääb. Meid võib juba praegu olla vähem, kui karta oskame. Tõde selgub, kui selle aasta viimasel päeval algava rahvaloenduse tulemused on kokku arvatud.
Häda on ka selles, et Eesti on väike. Siin ei olda piisavalt uuenduslikud ja ettevõtlikud. Ja üldse asume me aktiivselt majandava maailma suhtes natuke nurga taga.
Üha enam hakkab tunduma ka, et Eesti riigi tasemel tehtavate otsuste taga pole mitte kõigi soovide ärakuulamine, vaid isegi põlglik suhtumine rahvasse, kes ei suuda piisavalt imetleda erakondlike intriigide ilu.
Eestlasele ei saa aga ülalt alla vaadata. Juba Vargamäe peremehed pidasid kahekõnet mitte vallavanema ega riigivalitsusega, vaid jumala endaga. Ja tegid siis oma otsuse.
