|
Mereuurija ja keskkonnaaktivist Kristjan Piirimäe võttis end Läänemere kaldal tõsiselt ette: mis olukorras on praegu meie meri ja keskkonnapoliitika? Foto: Jürgen Rooste
kui me oleme.
Kas Läänemeri on reostunud?
Eks natuke ikka. Kuna Läänemeri on madal ja väike, siis ei suuda ta reostust eriti lahjendada. Samas, kuna ühendus ookeaniga on väga nõrk, siis ei tule ka kusagilt puhast vett peale. Seega reostus, mis siia satub, siia ka jääb ja mõju avaldab.
Mida see siis tähendab? Kas meres ujuda ikka võib, või on reostus nii suureks läinud?
Mõnikord ei võigi supelda, siis, kui suve teisel poolel sinivetikad vohavad. Seda tuleb ette, kui on pikalt soojad ilmad. Avalikes supelrandades veekvaliteeti jälgitakse ja sellest antakse meedia kaudu teada.
Mis need vetikamürgid teevad?
Läbi naha tegelikult need mürgid ei mõju. Ohtlik on, kui lapsed suplemise ajal vett sisse joovad. Ohustatud on seega ka loomad, kui nad merest joovad. On tulnud ette näiteks kariloomade massilist hukkumist.
See on küll täitsa õudne. Aga ma saan aru, et need mürgid pole tööstusest, vaid vetikatest. Inimene polegi siis süüdi?
Ega keegi seda nii täpselt ei tea. Sinivetikad on muidugi Läänemeres täiesti looduslikud, aga väetisainete sissekanne paneb neid rohkem vohama. Piltlikult öeldes on meres liiga palju vetikatoitu. Kui aga vetikamassid lagunevad, võib veest hapnik otsa saada. Läänemeres on surnud põhjatsoonid, mis kipuvad muudkui laienema ka madalamatesse piirkondadesse.
Kuidas seda kõike pidurdada? Kuidas mere korda saab?
Väetisained pärinevad peamiselt põllumajandusest. Põlde on vaja väetada, aga osa satub keskkonda.
Keskkonnaohtlik on ka väetiste tootmine. Näiteks tuli hiljuti avalikuks, et suurim saasteallikas võib olla üks Kingissepa väetisetehas.
Et merd korda saada, tuleks seega niisugused väetisetehased korda teha. Tuleks vältida ka sõnniku sattumist keskkonda, mullaerosiooni jne.
Selle kõigega vist tegeldakse ka juba.
Jah, loomulikult. Sellega tegeleb näiteks juba aastast 1974 Läänemere maade koostöökoda HELCOM.
Samas eriti häid tulemusi pole neil ette näidata. HELCOMil puudub kaigas, millega sundida riike tegelikult midagi muutma.
Veekaitselisi jõupingutusi teeb Euroopa Liit läbi ühise põllumajanduspoliitika. Näiteks Eesti põllumajandus on tänu eurotoetustele ja -nõuetele muutunud tublisti meresõbralikumaks.
Kas meres on olukord paranenud ka? Kas vetikamürke on tänu Euroopa Liidule vähemaks jäänud?
Mere seisundi paranemist pole mõtet väga kiiresti loota. See on pigem aastakümnete ja põlvkondade küsimus.
Mis veel Euroopa Liitu puutub, siis viimasel ajal ilmnevad majanduskriisile viidates tagurlikud tendentsid keskkonnakaitse prioriteetsust alandada. Aga keskkonnaprobleemid on ju majanduskriisi üks põhjuseid.
ELF võitles vihaselt Nord Streami gaasijuhtme vastu, ähvardades ökokatastroofiga. Nüüd on juhe paigas, kuid katastroofi ei paista kusagilt.
Hiljuti avaldasid Rootsi teadlased uuringu, mille kohaselt gaasijuhet lubades toodi keskkonnakaitse eesmärgid ohvriks majanduslikele ambitsioonidele.
Aga see tähendab ju, et lühiajalise kasu saamiseks ohverdati inimese elukeskkonda ja tulevaste põlvede turvalisus. Muuseas, niikaua kuni see gaasijuhe seal merepõhjas on, säilivad riskid, mida kahjuks pole isegi pädevalt hinnatud.
Eesti oli küll Nord Streami vastu. Kas Eesti valitsuse tegevusega mere kaitsel võib rahule jääda?
Kahjuks mitte. Rikutud on näiteks Reformierakonna ja IRLi koalitsioonilepingut. Siin on öeldud, et “jätkatakse aktiivset koostööd HELCOMiga Läänemere laevaliikluse turvalisemaks muutmiseks ja Läänemere reostatuse vähendamiseks”. Tegelikult aga blokeeris Eesti delegatsioon 2011 novembris ja detsembris HELCOMi nõupidamisel lämmastikoksiidide heite piiramise ala loomist Läänemerele.
See oleks tähendanud täiendavaid nõudeid laevadele. Laevnike lobi peeti olulisemaks kui rahvale antud lubadust. ELFi nõue on, et korrumpeerunud või ükskõiksed ametnikud ja poliitikud tuleks paljastada ja vähemalt korrale kutsuda.
See pole aga esimene kord valitsusel keskkonnalubadusi rikkuda. Aastal 2006 lubati õlifondi rajamist, suurendamaks valmisolekut naftareostuse tõrjeks. Õlifondi pole aga loodud tänaseni. See on Eesti valitsuse hale ebaõnnestumine.
Kui peaks jälle juhtuma paariruutkilomeetrine naftareostus, siis on meie ministrid sunnitud taas lihtsalt käsi laiutama.
Kõige suurem Läänemere reostaja on ilmselt Venemaa. Mis mõtet on väikesel Eestil üldse pingutada?
Jah, isegi Rootsi ja Saksamaa kipuvad enda tegematajätmisi õigustama sellega, et Venemaa ei tee midagi ja seega ei saavat nagu nemad ka midagi teha.
Aga niisugune õigustus on naeruväärne. Me peaksime ju mõistma, et Venemaa on vähem-
arenenud ühiskond ja seega ei saa talt nii palju nõuda.
Miks me peaksime end Venemaa tasemele alandama? Aga näe, me teeme seda, kahjuks.
Kas ELF peale õliste lindude pesemise veel midagi kasulikku ära on teinud?
ELFi mereprogrammil on palju suundi: hüljeste kaitse, merekaitsealade loomine, mürkkemikaalide teema. Rahvusvahelise koostöö üheks suureks võiduks loeme fosfaatide keelustamist pesuvahendites, see jõustub järgmise aasta juunist. Sellele eelnes aga pikk võitlus jõleda kahe peaga koletisega.
Kumbki pea eraldi võttes oleks täitsa tore. Üks pea on keskkonnaministeerium, mis tegeleb ju keskkonna kaitsega. Teine pea on Eesti Keemiatööstuse Liit, mis tegeleb kemikaalide tootmisega. Õnnetuseks kleepusid nad aga kokku võikaks monstrumiks, mis keskendus hoopis Läänemere reostamisele fosfaatidega: üks pea oksendas reostust, teine kiitis heaks. Nüüdseks on see koll aga heade poolele kutsutud ja nad töötavad usinalt välja ökopesupulbrite retsepte. Läänemeri sai väikese võidu.
See on küll hea uudis. Kas põllumajandustootjad ka ministeeriumiga nii võikalt kokku kleepuvad?
Põllumajandusministeerium on tõesti tootjate kontrolli all, peaaegu nagu tootjate taskuministeerium, kuhu keskkonnateema vaevalt mahub. Tegelikult on see päris õudne, kui mõelda, millega meie valitsus tegeleb, kelle huve esindab jne. Samas ma ise olen selle sõnnikuga juba nii harjunud, et ujun selles täitsa rahulikult. Oleme leidnud kümneid vastutustundlikke talunikke, kes vabatahtlikult pingutavad puhtama mere heaks.
Auhindasime kõige Läänemere-sõbralikumat põllumajandustootjat, perekond Tobrelutsu Põlvamaal, kes kasutab otsekülvi tehnoloogiat. Tänu keerukale otsekülviseadmele on suudetud täielikult loobuda kündmisest. Künnivaba harimine aga väldib mullaosakeste erosiooni ja väetisainete pindmist ärakannet. Niisugused innovaatorid lükkavad lahti teed tõeliselt meresõbraliku põllumajanduse levikule Eestis.
Juba mõne aasta pärast loodame näha esimest taimekasvatustalu, mis on ühtlasi nii künnivaba kui ka mahe ning samas kasumlik. See nõuab suurt agronoomiaalast professionaalsust, paindlikkust ja Hruštšovi-aegsetest EPA dogmadest lahtiütlemist.
Ütle lõpetuseks, kas sa ise ka meres ujumas käid, või kala püüdmas vms?
Oi ei, meri on ju minu kodunt liiga kaugel. Kas mu naine lubaks mul kusagile Pärnu randa minna või viitsiks minuga sinna kaasa tulla?
