|
Profisport ja sellega seotud telemeelelahutus on gladiaatorite mängude järelkaja, uus vorm me ajas. Nõnda siis, ise nukraks muutudes, vaatan ma praegu ka jalgpalli, mis ometigi on nii kirgede kui mõistuse mäng... Nagu jumal ise liigutaks vahel palli sääl väljakul.
Jalgpallipidu ja kodanikkond
Asi pole üksnes selles, et praegused Eesti poliitikud loodavad suvelämbusest ja -sumedusest, tollest suurest meelelahutustulvast (kuidas saaks keegi pahaks panna midagi ministrile, kes särab imeliselt laste ja noorte Popkooripeo esireas?) unustuseloori langemist ja lunastust ja andestamist ja... Tegelikult on praegune jalgpallipidu ka näide meie kodanikuühiskonna haprusest, õhedusest.
Ma pole ainus ega sootuks esimene, kes seda ütleb – pigem vastupidi, mu mõtteid ajendaski siit-säält sotsiaalmeediast silma torganud tõsiste ja intelligentsete (jah, ka neid on!) jalkafännide väike kibedus: kui mängitakse Eesti liiga mänge, on tribüünid tühjad. Linnad ja linnaosad ei ela kaasa oma meeskonnale, fännide ringkond on üsna väike (kuigi neid on võib-olla veidi rohkem kui nt kaasaegse eesti luule järjepidevaid lugejaid).
Muidugi: võib ju õhata, et briti või saati siis euroliiga moodi ilu me palliplatsidel ei näe. Aga – juudas küll – jalgpall pole kunagi seisnud vaid mängu ilus ja osavuses.
See on ikkagi esmalt veretu võitlus, nood gladiaatorid esindavad ka oma kogukonda, sootsiumi, loovad seeläbi kogukonna identiteeti. Ja vaat see kogukonnaidentiteet ongi meil nõrk. Televiisorisilmas liduvad päkapikusuurused maailmanimed on tähtsamad.
Kas mõõdame äkki ka Eesti poliitikat sama puuga – mis need meie omad ikka suudavad, ega neist pääle käkerdiste polegi miskit oodata?
Poliitika pole tähtis
Miks on Soome ühiskond tugev? Sest pea iga kodanik kuulub sääl vähemasti kahte-kolme seltsi, mis kujundavad aktiivselt mingil alal oma elukeskkonda, kogu ühiskonna toimimist. Meil seda tava pole – ja paistab, et poliitikud isegi pelgavad säärast seltsistumist.
Kohe hakatakse rääkima poliitilistest ambitsioonidest ja sektantlusest, mis näiteks EÜSi puhul polegi ehk päris ilma tagamaata kahtlus. Aga suurte ülikoolide suuremad korporatsioonid/seltsid otsustavad maailmas asju laiemaltki – teatav intelligentide oligarhia ei pruugigi kõige ohtlikum olla, kui vaadata muid võimalusi.
Ühesõnaga: kui meelelahutus me meeled nii ära lahustab, et suve lõpuks poliiträpp meelest läinud, pole süüdi mitte ainult tarbimisühiskonna ajupesumehhanismid, vaid meie endi suutmatus ühiskonna sees kolmandaid ja neljandaid jõude organiseerida ning enese elu üle otsustada.
Poliitika ei peagi olema nii tähtis, kui me saame ise asju suunata. Kas või jalgpalli kaudu. Ilus veerev kera ju, sellele jama naljalt külge ei jää!
