27.04.2012, 09:51
Kits kärneriks ehk haridusreformid Eesti moodi
Eesti riik viib oma haridusreformi läbi nagu neurootiline aednik: projektipõhiselt ja ilma lähtealuseid läbi mõtlemata – oleme vahetanud malli, küsimata endalt, miks.
FOTO:
Viimasel ajal on haridusküsimused olnud pidevalt meedia tähelepanu all. Paraku on peamiselt juttu rahast, õigemini sellest, et seda pole ega tule, liiatigi veel kellegi arvelt. Arusaamatuks jääb, kas sellised vankumatud käsulauad on pärit siitsamast kodukandist, Brüsseli koridoridest või veelgi kõrgematest sfääridest, et ainus “soovitus” on püksirihma pingutades leida väidetavad vabad ressursid süsteemi enda sees. Loomulikult ei samastu hariduse probleemid vaid rahanappusega. Ent siiski – ehk olekski tark kokku hoida hoopis lakkamatute uuenduste, mitte inimeste (loe: õpetajate, seega ka õpilaste) arvelt? Kas keegi on üldse kokku arvanud, palju maksab lõputu reformimine ja haridusbürokraatiaga tegelevate kontorite ülalpidamine? Tegu oleks justkui uue tööstusharuga, kus “toodetakse” lõputul hulgal koolikaugeid ettekirjutusi, akte, otsuseid, määruseid jmt, mis paistavad paraku silma sageli pigem vormi kui sisukusega. Kas on mõtet lammutada, kui asemele pakutav uus seisab kanajalgadel ning ei pruugi sugugi parem olla? Kelle huvides tehakse põhjendamatuid otsuseid “kaasajastada” õppekavu, “optimeerida” koolivõrku, vähendada õpetajate nn ülekvalifitseerimist, muuta õpetajakoolitus “hästi paindlikuks”?