Kes teeb bark-bark?

Mida? Kas koerad meil nüüd tõepoolest niimoodi hauguvad? Läksin õue ja hõikasin naabrite poole: “Kuule, Ben, ütle midagi!”

“Gav?” kostis läbi heki retriiver Beni hääl. “Gav-gav?”

Nüüd ei uskunud ma korraks tõesti kõrvu, kuni ülejärgmiste naabrite koer sekka lõi: “Auh-auh?!” Haugupealt tuli meelde, et Beni pererahvas on ju venelased. Nende koer peabki niimoodi häälitsema.

Nali naljaks, kuid igal keelel on oma onomatopöa. See kummalise lõppsõnaga lause ei tähenda midagi muud kui seda, et igas keeles väljendatakse loodushääli ise- ja omamoodi. Neid tõlkimata jätta on leebelt öeldes ebaprofessionaalne. Ebaleebelt öeldes... parem ei ütle midagi.

Ega “Garfieldi” tõlkija ole ainuke, kelle koomiksis võõramaa helisid kostab. Võtame kas või “Ernie”, kus omad ja võõrad hääled on vahel sassis nagu Kört-Pärtli särk.

Näiteks 9. septembri Postimehes löövad sumokad Ernie toas tantsu (kiiduväärselt) HOPP ja TÜMP ja HOPP ja TÜMP, aga kolmandas ruudus kukub üks neist läbi Effie toa lae (laiduväärselt) CRASH.

Minu mõistus ei võta, miks ta ei prantsatanud eesti keeles. Näiteks PRÕMM, PRAUH, MÜRTS või neljandat-viiendat moodi. Onomatopoeetilisi sõnu on eesti keeles hiiglama palju. Pealegi võib ja oskab iga keeletundlik eestlane neid vajaduse korral juurde luua.

Kui aga keeletundetuile vaba voli anda ja nad eesti keele kallale lahti lasta, kas siis laulavad meie lapsed varsti nii: “Rong see sõitis choo-choo-choo, / piilupart oli rongijuht. / Rattad tegid clackety-clack, / clackety-clack ja clickety-clack.”?

Ja kas meie ise nii: “Süda tuksub pit-a-pat”?