|
Bruno Nopponen
pikamaaujuja ehk pikaveemees
Sel suvel olen põhiliselt ujunud basseinis. Maal olles ujun oma tiigis. Rohkem avavees ujumisi sel suvel ei ole veel olnud.
Aga suurim plaan on ujuda ajavahemikus 25. juulist 5. augustini, sõltub ilmast ja veeoludest, Ruhnust Kihnu. Linnulennult 58 km. Selle ujumisega saaksin Lääne-Eestile ringi peale (Haapsalu–Vormsi–Hiiumaa–Saaremaa–Muhu–Virtsu–Sõrve säär–Kolka neem–Ruhnu–Kihnu –Pärnu).
Muud väiksemad ujumised, millest ma osa võtan, on kindlasti Tallinna Muuliujumine 13. juulil, start kell 19, ja ülejäänud pikamaaujumise etapid, mida korraldab Eesti Ujumisliit ning veel Väikese väina ujumine. Ja kui pärast ülipikka ujumist olen veel konditsioonis, siis ka Eesti avavee pikamaaujumise meistrivõistlused.
Indrek Sei
ujuja
Pean tunnistama, et sel aastal ma ei ole kusagil mujal vees ujumas käinud kui basseinis. Muidu suve jooksul ma ikka satun ujuma merre, aga ka mõnda ilusasse ja sooja veega Lõuna-Eesti järve.
Samas on muidugi nii, et suur avavees ujumas käimise fänn ma ei ole, ent kui lähen, siis ikka lastega koos. Arvestades, et minu karjääri jooksul oli ujulates vee temperatuur umbes 27 kraadi, siis eks ma olen sellega ära hellitatud ja alla 25kraadisesse vette väga ei kipu.
Aga kui sellel aastal vette lähen, siis suure tõenäosusega võib mind leida Hiiumaa ühest rannast lastega sulistamas.
Kadi Lambot
endine Eesti koondislane ujumises
Mina olen sel aastal ujunud kaks korda Eestis – aprillikuu lõpus Saaremaal Nasval Villa Linda tiigis. Karastamise ja hea enesetunde saamiseks, ja enesetunne oli siis ka tõesti super.
Siim Aimla
muusikpurilaudur
Olen kange ujumisesõber, ja juba poisikesepõlvest – mis ei ole ju veel lõppenud – saadik ujun igal võimalusel. Püüan üle olla ka jahedusetundest ja ikka vähemalt mais juba ujuma minna. Sügiseti venitan nii kaua, kui jaksan. Kahjuks vanusega on ind natuke raugenud.
Aga nüüd asjast: selle suve esimene ujumine oli Itaalias Riva järves, see oli ilus, aga üpris külm. Ja vesi oli mage nagu kraanis!
Päris ujumine, see tähendab meres, leidis aset Soomes Loviisas. Seal on mõnus sopiline laheäär ja seal me siis sõber Taavetiga, kellega kunagi ka taliujumist harrastasime, suplesime. Loodan, et vee soojuse tingis rohkem päike ja vähem lähedalasuv elektrijaam...
Aga ülejäänud kohad on olnud kodused ja tavapärased: Saaremaal Mujastes ja Jõistes ning Tallinna lähedal Kakumäe mahajäetud sadama taga. Ning mõned sunnitud ujumised Pirital ja Püünsis, kui purjelaua pealt maha olen kukkunud.
Ujumisega on nii, et ükskõik kui külm ka alguses ei tundu, ikka peab minema, sest pärast on oi-oi kui hea! Kõik lapsed merre!
Olavi Ruitlane
kala- ja kirjamees
Ma ei ole suurem asi ujumisvahend! 300 meetrit maksimum, ning siis tuleb põhi vastu. Veel ei ole ma absoluutselt rannainimene, minu tavapärased kupsud käivad nii, et paadiga kalastusretkel hakkab lihtsalt palav, paat saab ankurdatud, olgu see siis Peipsil või merel, kaldast kas kilomeeter või viis, ja sealt siis, pea ees, tundmatusse hüpatud.
Sel suvel ei ole mul palav hakanud, seega ei ole isiklikku ujuvust testinud. Kolme päeva tagune Peipsil käik tugeva tuule ja lainega oli ise sama hea kui ujumine, laine lõi pidevalt üle vööri ja kuiva kohta ma enda juures ei märganud. Olen suht alalhoidlik, lainelt lainele hüpates kannan alati päästevesti, navigatsioonivarustust ja muud sellist.
