|
Nii RMK kui Erametsakeskus olid siis eksisteerinud ühe aasta, ja erametsaliit, mille asutamisest oli möödas kaheksa aastat, korraldas esimest korda talumetsakonkursi võitjate üle-eestilise kokkutuleku.
Maade tagastamine-erastamine alles hooga käis ja oli raiete tegemise kõrgaeg.
Euroopa Liiduni jäi siis veel mitu aastat.
Mingis mõttes kujunes sajandivahetus teelahkmeks – kui sellele ajale tagasi vaadata, võiks laias laastus ütelda, et 1990. aastad oli Eesti metsanduse ümberkorraldamise ja 2000. aastad küpsemise aeg.
Nüüd oleme sealmaal, kus nii maaomand kui metsaomanikkond on peajoontes välja kujunenud.
Erametsaliidu juhatuse esimees Taavi Ehrpais, kes värskelt on külastanud tänavuse talumetsakonkursi kandidaatide metsi, sai mulje, mis ongi tänapäeva erametsanduse üks tunnuseid – iga metsaomanik, kes oma metsast hoolib ja seal toimetab, teeb seda natuke isemoodi, oma väljakujunenud tõekspidamiste järgi.
See mitmekesisus on tegelikult me kõigi rikkus. Riigimetsas on üldiselt ühtsed majandamise põhimõtted. Erametsaomanikul on märksa suurem valikuvõimalus ehk, nagu on ütelnud professor Hardi Tullus, tal on ka õigus eksida ja oma vigadest õppida.
Kui sajandivahetusel maareform oli alles poole peal, oli kombeks rääkida, et kõige parem metsaomanik on riik – erametsaomanikku ei juletud usaldada. Seda emotsioonidega seotud mitmekesisust, mis on olemas erametsanduses, aga ükski riiklik süsteem ei asenda.
On rõõm olnud metsanduse küpsemist tänu Metsalehele lähemalt jälgida. Aitäh kõigile, kes lehe ilmumisele on kaasa aidanud, ja head jätkuvat koostööd.
