Juhtkiri: Miks me oleme nii kurvad?
Tänavad on tulvil uusi Lääne autosid, kesklinnades kõrguvad läikivad pilvelõhkujad, ülikoolide moodsad õppehooned ja nooblid ostukeskused, mille toiduosakonnad lõhnavad, mitte ei lehka. Põldudel surisevad voolujoonelised traktorid, mis kaugelt vaadates meenutavad väikesi kosmoselaevu. Eestis kehtib sama kõva raha mis Saksamaal ja Prantsusmaalgi, ka Soome sõitmiseks ei pea enam viisat taotlema. Pidupäeva puhul lendavad üle linna NATO hävitajad.
Eestist on saanud enam-vähem just niisugune moodne lääneriik, millest nad kahekümne aasta eest unistasid.
Aga pruugib külalistel minevikust vaid juttu teha tänaste moekalt riides eestlastega, kui nad tunneksid end taas üsna koduselt: me veenaksime neid vist mõne lausega, et kõik on tegelikult väga halvasti. Eesti rahvas on surmaohus, maa on tühjaks jäämas, riiki juhivad kuritegelikud lollpead!
Seda kõike on külalised 1993. aasta lehtedest juba lugenud. Nad noogutaksid viisakalt ning sammuksid ruttu edasi, näiteks mõnda raamatupoodi, mille põrandapindala ja raamatuvalik ületab vist kõigi 1993. aasta raamatukaupluste summat. Kui me oma hädaldamisega neid sealgi segame, siis küllap hakkaksid nad 1993. aasta Eestit lausa taga igatsema. Halvasti on sealgi kõik niikuinii, aga vähemalt lootused ja õhinad olid veel alles.
Ka meie tahaksime vist nendega kaasa minna. Me pole rahul oma unistuste olevikuga: rahupõlve, vabaduse ja kaetud toidulauaga. Tänavu seisab meil ees nõnda palju kummardusi mineviku suunas, et selg ähvardab kangeks jääda. Äsja tähistasime Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva, ees ootab 27. märts, mil praegune vabadus kasvab vana vabariigi kuuest lõplikult välja. 1988. aasta uimastavast revolutsioonisuvest möödub veerand sajandit...
Mõtleme vahel siiski ka aastale 2033, nii nagu me 1993. aastal proovisime mõnikord enne und ette kujutada tänapäeva Eestit. Tulev, see Olevi väike mantlipärija, on juba täna meie seas kasvamas.
Millisena me end ja oma riiki kahekümne aasta pärast näha soovime? Kas veel suuremate majade ja autode omanikena? Veel rohkem integreerununa globaalse majanduse masinavärki? Või küpse, sisemiselt rahunenud ja iseendaks saanud rahvana, kes on edetabelite ja ingliskeelsete telesaadete subtiitrite lugemise asemel hakanud taas lugema esivanemate regivärsse ja metsade keelt, meie “kolmandat kirjaoskust”, kui kasutada Valdur Mikita mõistet eestlastele veel omase võime kohta sukelduda metsa salakirja kaudu ka paleoliitilisse mõttemaailma?
Kui väline (majandus)kasv meie tuju parandada ei suuda, proovime siis kasvada sisemiselt. Ehk on just see meie uus suur eesmärk: olles saanud läbi ja lõhki eurooplasteks, hakakem nüüd lõpuks jälle ka eestlasteks.
